Heljo Pikhof: sarikad püsti ja asi ants?

Heljo Pikhof

FOTO: Pm

Valitsus toob täna riigikogu ette tulevase pensionikorralduse – otsustatagu pensioniea tõstmine 65. eluaastani kähku ära, ja asi ants! Suureliselt põhjenduseks toodud ettenägelikkus osutub aga lähemal vaatlusel lühinägelikkuseks, sest alustada tahetakse valest otsast: paneme sarikad püsti, eks näis siis, kas majakarp ka üldse peab.


Enne veel, kui hakata pensioniea uut piiri maha märkima, tuleb lahendada hulk probleeme, mis juba praegu õõnestavad riikliku pensionikindlustuse seaduse mõtet.



Välja tuleb töötada tööpensionide süsteem, millest hüvitatakse soodustingimustel pensionile jäänute pension; kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus; läbi mõelda, kuidas pensionipõlves kompenseerida lastekasvatamisele läinud aega.



«Noored pensionärid»


1994. aastast peale on vanaduspensioniiga meil järk-järgult tõusnud: meestel kolme, naistel kuue aasta võrra.



Rööbiti pensioniea tõusuga on aga jõudsalt kasvanud töövõimetuspensioni saajate hulk, eriti pensionieelses vanuses, nii on töövõimetute naiste osakaal vanuses 55–59 tõusnud suisa kaks korda. Samuti on laienenud erandid (eel-, soodus- ja eripensionid) ning kasvanud nende saajate hulk. Kõike seda kokku võttes on pensionile siirdumine enne pensioniiga meil reegel, mitte erand.



Seega on seadusjärgne vanaduspensioniiga juba praegu pelgalt vormiline – pensionile jäädakse keskmiselt ligi kolm aastat varem.



Pensioniea tõusuga on küll vähenenud vanaduspensionäride hulk, kasvanud aga teiste «noorte pensionäride» hulk. Kui aga rahvastik vananeb, peab tõusma pensionile siirdumise tegelik vanus – muidu pole prognoosidel, arvutustel, seadustel ja muidu poliitilistel mängudel mingit mõtet.



Et loomult tööusku Eesti inimene jõuaks töiselt ka 63. eluaasta piirini, nagu kehtiv seadus ette näeb, peavad täidetud saama kolm tingimust. Inimene peab jaksama tööd teha ehk paranema peab elanikkonna tervis.



Ta peab saama tööd teha ehk ühiskond peab vanemaealiste tööd vajama ja väärtustama. (Praeguse masu järel saabub meile ju jälle tööjõupuudus.) Mis aga peatähtis: inimene peab ise tahtma tööd teha ehk pidama seda heaks ja mõistlikuks, mitte aga seadusega peale sunnitud orjuseks.



Suurem paindlikkus


Võibolla ei olegi meil vaja ühte jäika tärminit, et pensioniiga algab täpselt 63- või siis 65-aastaselt? Piirid võib ka avaramaks jätta. Tegelikult pole ju praegugi lausa kohustust 63-aastaselt pensionile jääda: vanaduspensioni saamist võib edasi lükata või ka valida ennetähtaegse pensioni.



Nii mõnedki lähiriigid – Soome, Rootsi, aga ka Läti ja Poola – on suundumas veelgi suurema paindlikkuse poole: inimene ise otsustab, millal ta kindlas ajavahemikus, ütleme 60.–65. eluaastani, tahab pensionile jääda. See laseb tal arvesse võtta nii tervist kui ka tehtavat tööd ja tulu. Suurema valikuvabadusega kaasneb mõistagi suurem omavastutus – varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni.



Säärane süsteem arvestab ka pensioniea tõstmise olulisimat näitajat – pensionieas elatud aastate arvu. Lepitakse kokku, et oodatava eluea pikenedes tuleb kauem töötada. See on vajalik rahvastiku vananedes, samas aga annab parajasti tööeas põlvkonnale teadmise, et nende vanaduspuhkus ei jää praeguste pensionäride omast lühemaks.



Mis aga tööpensionidesse, näiteks baleriini või kaevuri pensioni puutub, siis neid ei tuleks ega tohikski maksta üldse riiklikust pensionikindlustusest.



Oma töötaja varasema pensioniõiguse on tööandja kohustatud kindlustama lisarahaga – see idee sai küpseks juba kümmekond aastat tagasi, aga rakenduseni pole ikka veel jõutud. Nõuab ju tööpensionide süsteemi loomine omakorda tööd ja raha.



Ilma hoojooksuta


Ka paljud töövõimetuspensionärid, kelle arv ületas tänavu juba 70 000 piiri, peaksid hüvitist saama mitte riiklikust pensionikindlustusest, vaid tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. Sellegi loomist on aasta-aastalt muudkui lubatud ja edasi lükatud, ometi motiveeriks see kindlustusliik tööandjaid parandama oma töötajate töötingimusi, seega säästma nende tervist.  



Kui need probleemid, mis praegu asjatult survestavad riiklikku pensionikindlustust, saavad lahendatud, siis pole pensioniea tõstmiseks palju põhjendusi vajagi. Eurostati andmetel on praegu Eestis iga üle 65-aastase inimese kohta laias laastus neli tööeas inimest, viiekümne aasta pärast on ühe vanaduspensionäri kohta aga ainult 1,8 potentsiaalset töötegijat.


Mõistagi on need vaid prognoosid alates rahvaarvust ja lõpetades tolle nn vanadussõltuvuse määraga, ent suunda näitavad nad ometi.



Terve vananev Euroopa maadleb juba aastakümneid pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse keerulise küsimusega. Meiegi peaksime esmalt selgeks saama nii omaenese pensioniea tõstmise õppetunnid kui ka kaaluma eduriikide kogemusi, et leida siis Eestile parim lahendus. Või lubatakse meile taas kord, et me maandume ka ilma hoojooksuta Euroopa viie targima riigi sekka.

Tagasi üles