Enne veel, kui hakata pensioniea uut piiri maha märkima, tuleb lahendada hulk probleeme, mis juba praegu õõnestavad riikliku pensionikindlustuse seaduse mõtet.
Välja tuleb töötada tööpensionide süsteem, millest hüvitatakse soodustingimustel pensionile jäänute pension; kehtestada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus; läbi mõelda, kuidas pensionipõlves kompenseerida lastekasvatamisele läinud aega.
«Noored pensionärid»
1994. aastast peale on vanaduspensioniiga meil järk-järgult tõusnud: meestel kolme, naistel kuue aasta võrra.
Rööbiti pensioniea tõusuga on aga jõudsalt kasvanud töövõimetuspensioni saajate hulk, eriti pensionieelses vanuses, nii on töövõimetute naiste osakaal vanuses 55–59 tõusnud suisa kaks korda. Samuti on laienenud erandid (eel-, soodus- ja eripensionid) ning kasvanud nende saajate hulk. Kõike seda kokku võttes on pensionile siirdumine enne pensioniiga meil reegel, mitte erand.
Seega on seadusjärgne vanaduspensioniiga juba praegu pelgalt vormiline – pensionile jäädakse keskmiselt ligi kolm aastat varem.
Pensioniea tõusuga on küll vähenenud vanaduspensionäride hulk, kasvanud aga teiste «noorte pensionäride» hulk. Kui aga rahvastik vananeb, peab tõusma pensionile siirdumise tegelik vanus – muidu pole prognoosidel, arvutustel, seadustel ja muidu poliitilistel mängudel mingit mõtet.
Et loomult tööusku Eesti inimene jõuaks töiselt ka 63. eluaasta piirini, nagu kehtiv seadus ette näeb, peavad täidetud saama kolm tingimust. Inimene peab jaksama tööd teha ehk paranema peab elanikkonna tervis.
Ta peab saama tööd teha ehk ühiskond peab vanemaealiste tööd vajama ja väärtustama. (Praeguse masu järel saabub meile ju jälle tööjõupuudus.) Mis aga peatähtis: inimene peab ise tahtma tööd teha ehk pidama seda heaks ja mõistlikuks, mitte aga seadusega peale sunnitud orjuseks.