Koolikella sõi välja koolisignatuur

Uaaaaau! Mul on hea! kraaksatab souli ristiisa James Brown koolipäeva lõpul Tartu Miina Härma gümnaasiumi valjuhäälditest. Brownil on hea, sest tal on temake. Õpilastel on hea, sest nad lastakse koju.

Aastakümned, mil koolitundide algust ja lõppu tähistas luust ja lihast justkui nüri vukssaega läbi lõikav plärin, on paljudes koolides möödanik. Siin paitab kõrva malbe gongilik kolmkõla, seal Vivaldi kitarrikontsert.

Ka Miina Härma gümnaasiumi tavaline tunni- ja vahetunnikutsung on lõigatud akadeemilisest viiulipalast. Päeva lõpp ja algus tulevad rohkem vaimutsedes-vallatledes.

James Browni ülimenuka, ehkki juba 45 aastat tagasi ilmunud singli kõrval mängitab arvuti argentiinlasest filmihelilooja Lalo Schifrini tunnusmuusikat telekanali CBS kunagisele seriaalile «Võimatu missioon», mille Adam Clayton ja Larry Mullen 1996. aastal samanimelise märulifilmi tarvis uuesti vahtu kloppisid.

Tuljakust sai siiber

Aga alles kolme aasta eest helises koolimajas mõniteist korda päevas Miina Härma komponeeritud «Tuljak».

«Kõigil sai sellest lõpuks siiber,» tunnistab Härma gümnaasiumi infojuht Janar Haidak. «Aga ega see probleem, et tuleb aeg-ajalt uusi klippe otsida, pole kadunud. Ikka on nii, et ühele meeldib, teisele ei meeldi. Kõik valikud on olnud kompromissid.»

Härma kooli direktori Ene Tannbergi sõnul kinkisid gümnaasiumile nüüdisaegse helisüsteemi, mis on tarvitatav ka kooliraadiona, neljateistkümne aasta eest vilistlased. Tannbergi mälu järgi maksis tehnika peaaegu 100 000 krooni.

«Poole rahast annetasid tulevased Skype`i-poisid,» meenutab Tannberg.

Annelinnas Tartu kommerts­­gümnaasiumis vahetas nõukogudeaegse agressiivse tirina tosinkond aastat tagasi välja prantsuskeelse laulukese sissejuhatus flegmaatilise kitarri ja unelevalt soleeriva trompetiga.

«Vanasti hoidsid kõik kõrvu kinni, kui kell plärises, aga nüüd laulavad lapsed vahetundi tulles seda viisi kaasa,» kirjeldab kommertsgümnaasiumi õppealajuhataja Maie Buraeva. «Tõsi, tundi minnes nad miskipärast ei laula.»

Kommertskooli kuuenda klassi õpilased Karina Vantšuk ja Kätlin Kargarets kiidavad viisijuppi lahedaks.

«Ma käisin hiljuti vene lütseumis,» märgib Vantšuk. «Neil on alles see vana tirin. See ju lausa ehmatab!»

Kananahkne mälestus

Maie Buraeva ei näe mingit põhjust tarvitatavat signatuuri välja vahetada. Ta võrdleb vagurat, samas tänu trompetile päris hästi kostvat meloodiat sõbraga, kes paneb käe õlale ning kutsub: noh, kas lähme tundi?

«Kui ma lähen pensionile, eks nad siis või mingi uue viisi võtta, aga ma loodan, et see õudne tirin kunagi tagasi ei tule,» arutleb Buraeva. «Tirin on nagu märguanne: püsti! pikali! Aga kool ei pea olema nagu sõjaväeteenistus.»

Ka Eesti Kontserdi Vanemuise kontserdimaja direktorile, ligi 30-aastase kutselise fagotimängija staažiga Kulvo Tamrale toob nõukogudeaegse Viljandi 5. keskkooli koolikella meeldetuletamine kananaha ihule.

«Kui sattusid kella all seisma, võisid täitsa kurdiks jääda,» tunnistab Tamra. «Hoidsin kellast teadlikult eemale. Aga samas ei pidanud õpetaja kunagi võtma tõsiselt õpilase vabandust, et too jäi tundi hiljaks, sest ei kuulnud kella.»

Vali plärin kamandas Kulvo Tamra tundi ja lubas vahetundi ka Tallinna muusikakeskkoolis.
«Tollal vist ei pööratud sellele erilist tähelepanu, kas kell on nii- või naasugune. Samas ma mäletan, et väiksemates maakoolides, kus käisin hiljem palju esinemas, tarvitati ka toona klassikalist, võib-olla juba peaaegu sajandivanust käsikella,» kirjeldab Tamra.

Vanad käsikellad on paljudel koolidel alles, ehkki ilmselt tihtipeale paksu tolmukorra all. Süüdi on selles heale järjele jõudnud elektrivarustus.

Karlo­­va gümnaasiumi direktor Undel Kokk ei mäletagi, millal viimati kool elektrita jäi ja käsikella tarvis läks.

Umbes kuus aastat tagasi osaühingult Eesti Koolitehnika Karlova kooli ostetud koolikell-raadio mängib kutsungit, mida võib aga samuti erilise kõhkluseta kellaks nimetada.

Kuigi kolmkõlaline helind on täiselektrooniline, meenutab see üsnagi usutavalt metallofoni – pulkade või nuiakestega mängitavat löökpilli.

«Ei tule meelde, milliste kõlade vahel meil valida oli, aga otsustasin selle kasuks, sest see on lihtne ja selge, pole pealetükkiv ega koormav,» põhjendab Kokk. «Kardan, et mõni muusikapala tüütaks rutem ja tekitaks küsimusi, miks just see.»
Jõulutusk

Tartu Kivilinna gümnaasiumi abituriendid Karel Šmu­­tov ja Kris Nigul kinnitavad aga, et mõni viisijupp võib ajada iiveldama juba esimese mängukorraga.

«Kahju, et te jõulude ajal meie kooli ei sattunud,» ütleb Šmutov. «See oli ikka jube mis jube! Kogu aeg lasti mingeid jõululaule!»

Neil päevil kumiseb Kivilinna kooli gümnaasiumiosas kuulus ballaad «Scarborough Fair», mille jäljed ulatuvad 17. sajandi keskpaiga Šotimaale. Tartu rahu 90. aastapäeval mürtsusid aga kõlarid marssidest.

Näiteid Tartu koolide tunnikutsungeist saab kuulata Tartu Postimehe kodulehel www.tartupos­­timees.ee.

Arvamus

Kulvo Tamra
Vanemuise kontserdimaja direktor:

Mulle tundub, et mitte kõik need signatuurid, mida praegu koolikellade asemel kasutatakse, ei täida hästi oma funktsiooni. Koolikell ei tohiks uinutada, vaid peaks tundi mineva õpilase natuke erksamaks tegema.

Teine asi on kuuldavus. Ilmselt Treffneri gümnaasiumis, kus on ainult gümnaasiumiaste, pole see probleem, aga koolides, kus on klassid alates esimesest, pole malbeid viise lärmi seest lihtsalt kuulda. Seal valitsevad vahetunni ajal ikka kohutavad detsibellid.

Kolmas asi on rutiin. Kui üks ja sama viisijupp mängib päevast päeva ja aastast aastasse, võib see üsna ära väsitada. Aga kui neid aeg-ajalt vahetatakse, siis nii rutiinseks ei lähe.

Nende kuue kooli signatuuride hulgast (Tartu Postimees andis Tamrale kuulata Härma, Treffneri, Karlova, Kivilinna ning kommertsgümnaasiumi ja Kesklinna kooli signatuure – toim) meeldisid mulle kõige rohkem Härma gümnaasiumi omad. Sellised üsna vaimukad.

Eriti vahvalt ootusärev on Härma kooli päeva alguse kell. See tekitab tunde, et kohe-kohe peaks hakkama juhtuma midagi põnevat. Karlova signatuur on jälle hästi neutraalne. Meenutas natuke liftikella.

Igal koolil on loomulikult õigus püüda olla omapärane, keegi kätt ette panna ei saa. Ja põhimõtteliselt mina selliseid algatusi kiidan, eriti kui kooli nägu aitavad kujundada õpilased. Peaasi, et õpilane ikka aru saab, et see on koolikell, mitte mingi suvaline viisijupp.

Aga ma usun miskipärast, et see signatuuride mood läheb mööda ja klassikaline, päris ehtne koolikell tuleb meie koolidesse tagasi. See oleks ju väga ilus, kui seda heli kutsuks esile inimese käsi.

Kellal on kultuuris juba ammusest ajast palju tähendusi ja rolle: pulmakellad, aisakellad, kirikukellad, lehmakellad, käsikellad. Mõelge, kui palju ilusaid laule on kelladest kirjutatud, sealhulgas koolikellast. Ma ei kujuta ette, et hakkaksime laulma koolisignatuurist.

Kell kutsub inimest kusagile. Aga kui teha see väga elektrooniliseks, siis tähendus muutub. Nõukogudeaegne koolikell oli muidugi täielik monstrum, mis lihtsalt plärises.