/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/02/15/313048t1hf01c.jpg)
Kui Kalju Preimann Tartus Narva maanteel asuva maja keldreid puhastama hakkas, märkas ta seinal kritseldust. Selgus, et tegemist on ühe nälga sureva lätlase meeleheitliku katsega endast teade maha jätta.
Elumaja peidab endas hirmu ja vangikongi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Need, kes seda kirja loevad, teatage mu naisele A. Birzele Aluksnes, et ma olen siin näljas ja arvatavasti surengi siia nälga.» Nii kõlab lühidalt teate sisu, kui tuhmunud lätikeelsed sõnad eesti keelde ümber panna.
Kalju Preimann on kunagi Kristjan Wirkhausile kuulunud Narva maantee 123 maja korteriühistu esimees ja ametilt restauraator, kes märkas eelmisel sügisel keldreid korrastama asudes läti- ja venekeelseid kirju, inimeste nimesid ja aastaarve 1942, 1945 ja 1946.
Ühest keldriruumist leidis ta seinakividele kraabitud kalendriruudustiku, teisalt katkendlikud sõnad, mille kohta nüüd on teada, et need tähendavad «...ei toodud raasugi süüa...», «Õeke, mind karistatakse surmaga...» ja «Hoia, jumal, Lätit!».
Ka märkas ta seinte sisse uuristatud õnarusi, mis võisid olla küünalde paneku kohad, ja leidis põrandalt liiva seest padruneid.
Kalju Preimann teatas oma leidudest Tartu linna ajalooväärtuste asjatundjaile ning teemat asus põnevusega uurima Tartu Linnamuuseumi filiaali KGB kongide muuseumi kuraator Ardi Siilaberg.
«Ma pildistasin neid keldreid ja saatsin failid Läti okupatsioonide muuseumile. Küsisin nende arvamust ja palusin tekstide tõlkeid,» rääkis Siilaberg eile. «Aga lätlased olid väga aeglased ega vastanud sugugi kohe. Mu sügisesele kirjale tuli vastus alles nüüd veebruari esimesel nädalal.»
Järeldused ja hüpoteesid
Siilaberg usub esialgsete tähelepanekute ja kommentaaride põhjal, et selles Narva maantee maja keldris on kinni hoitud läti rahvuslasi, kes võisid sõja liikumisega piirielanikena sattuda nii ühele kui teisele poole.
Aga hüpoteese võib olla teisigi. Näiteks on Ardi Siilabergi käsutuses Narva mnt 123 naabermajas elanud Heino Nageli mälestused, kust leiab hirmutavaid ülestunnistusi.
Nii räägib Nagel sõja puhkemisest ja rindejoone lähenemisest ning Narva maantee majadesse 1941. aastal elama asunud baaside väeosade ohvitseridest.
«Nii nägi minu õde näiteks juhtu, kui Wirkhauside krundi õuele sõitis veoauto, mille kasti põhjal lamas kinniseotud noormees, välimuselt eestlane. Vang viidi Narva 123, kus oli ka kelder venelaste käsutuses...» on mälestustes kirjas.
Ka räägivad Heino Nageli mälestused Wirkhauside krundi pumpkaevust, mis ühel päeval pärast Emajõe-äärseid lahinguid oli kinni aetud ning mida enam ei taastatud.
«Kuna aeg oli väga ärev, siis hirmu tõttu räägiti sellest vähe ja mingit uurimist ei toimunud,» on meenutanud Nagel.
Vangikonge mujalgi
Teada on seegi, et enne sõda oli tolles majas politseijaoskond ning et selle kortereis on elanud nii Eesti Vabariigi ohvitseride kui hiljem NSV Liidu ohvitseride perekondi.
«Tartus on palju niisuguseid maju, mille keldreid kasutati vangikongidena,» ütles Siilaberg. Tol segaduste ajal võis igas keldris olla vang. Ka metsavennad peitsid end hiljem sagedasti keldreis.
Praegu Narva mnt 123 majas elav Kalju Preimann ütles, et üks naaber on soovitanud tal maja keldrisse igaks juhuks kirikuõpetaja tuua. Preimann ise ootab aga Ardi Siilabergi lõplikke seisukohti ja plaanib majja luua muuseuminurka.