Jüri Kõre: must ronk! Valge lind!

Jüri Kõre. Foto: .

Rongaema teemaline kohtuprotsess peaaegu kustutas selle sõna meediast. Rongaisa nimi on aga aus ja justiitsministeeriumi asutatud elatusraha maksmisest kõrvalehoidjate loend sai kiirelt rahvapärase rongaregistri nimetuse.

Kas tõesti on kõik elatusraha võlglased läbinisti halvad inimesed? Ja kas avalikustamine sätib kõik sassis elud korda? Nii küsisid pärast vastava nimekirja internetti panekut ühingu Isade Eest esindajad.

Aga küsima peaks palju rohkem. Kas need, kes nüüd niimoodi «häbipinki» jõuavad, panid minevikus ikka iga kuu krooni või sendigi pere majapidamiskassasse? Ja alles lahutus muutis nad halvaks ja kurjaks? Miks ühiskond lubab rongaisadel tuimalt ja avalikult ilma tööta istuda ja kulutab ressursse kasututele registritele?

Kas võtted, millest polnud abi totalitaarses riigis, on mõjusad demokraatlikus, avatud ühiskonnas? Sest erinevas vormis rongaisade nimekirju on minevikus küll ja küll üles riputatud.

Paraku ei suutnud totalitaarne süsteem ENSVs alimente koguda ja 1984. aastal hakkas riik «kaotsiläinud vanema leidmiseni» igale lapsele maksma 20-rublast kuutoetust. Sama summaga abistati muuseas üksikemasid ja lapsi kasvatavaid leski.

Lepe kohtust parem

Abielul ja lahutusel on hulk erinevaid aspekte: sotsioloogiline, juriidiline, majanduslik jm küljed. Iseenesest on ammutuntud sotsioloogiline fakt, et ühiskondlikul skaalal madalamal ja kõrgemal asuvate inimeste abielukäitumine on erinev.

Mittejuriidiline abielu oli sobilik madala, juriidiline kõrgema staatusega isikutele. See käitumismuster on jämedates joontes püsinud tänaseni, mõned demograafilised ja geograafilised nüansid välja arvatud.

Samasugune erinevus ilmneb lahutuse, lahutusjärgse kohustuste jaotuse jms puhul. Avalikku patuste nimekirja sattumise oht häirib positsioonikaid inimesi ja võib nende käitumist mõjutada, on aga ilma erilise tähenduseta vastaspooluse, positsioonita isiku jaoks.

Nõukogude ideoloogia küll jälestas sotsioloogiateadust, ometi kasutas sotsioloogilisi teadmisi, nõudes muu hulgas nomenklatuurilt Lääne kõrgeima staatusega isikute abielukäitumise (juriidiline abielu) jäljendamist.

Eestlased ülehindavad sotsiaalsete suhete korraldajana kohtu rolli ja alahindavad osapoolte kokkuleppeid. Abikaasade omavaheline või mõne kohtueelse instantsi (lepitaja) abiga saavutatud kokkulepe lapse ülalpidamiskohustuste jaotuse kohta on alati vettpidavam kohtu poolt välja antud paberist.

Kui hakata tegema vastandamisi «eesti mees versus prantsuse, itaalia, rootsi või mõni muu mees laste ülal­pidamiskohustuse täitjana», siis võib «hea käitumise eest» anda lisapunkte nimetatud rahvustele.

Kuid lisapunktid on õigustatud ainult kohtueelsete kokkulepete suuremat osa silmas pidades.

Mehed maailmas

Kas suurema hulga kokkulepete taga on naabrite puhul mehe suurem vastutus, mõlema osapoole ühine pingutus või ka ühiskondliku lepitaja abi, on pisut keeruline hinnata. Kohtu diktaadile ei allu aga n-ö Lääne mees Eesti suguvennast sugugi kergemini! On elatusraha maksmisest kõrvalehoidjad nii siin- kui sealpool Oderi või Reini jõge, nii Alpidest lõunas kui ka põhjas. Igal pool, kus mehi kohtab! 

Vaatamata pere- ja lasteteemaliste uuringute arvukusele on mõnda probleemi Eesti kontekstis keeruline ammendavalt käsitleda.

Hinnangud abikaasade lahutusjärgsele majandusseisule on pigem emotsionaalsed laadis «ligemale pooled lahutatud emadest väitsid, et rahanappus on väga terav probleem» (tsitaat uurimuse aruandest).

Milline oli emade majandusseis enne ja pärast lahutust, me paraku ammendava täpsusega neist töödest teada ei saa. Küll võime vaevata leida andmeid naabrite kohta.

Kui lähtetasemeks võtta sissetulek enne lahutust, siis aastatel 1994–2000 oli nn ladina sotsiaalpoliitika mudelit esindavates riikides (Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal) naise lahutusjärgne sissetulek 93 protsenti eelnevast, Põhjalas (Taani, Soome) 87 protsenti, Mandri-Euroopas (Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa) 72 protsenti ja Briti saartel (Iiri ja Inglise) 66 protsenti.

Erinevused on selged ja olulised. Spetsialistid ütlevad, et Eesti kopeerib osaliselt Inglise sotsiaalkaitse mudelit, seega on emade ja laste lahutusjärgne kehv majandusseis ootuspärane. Kas ka paratamatu, see on vaieldav.

Töö üksi ei aita

Vahemere maadele omane tugev sugukonnal baseeruv võrgustik (ühtaegu nii kontrolliv kui ka toetav) on Eestis ilmselt teostamatu. Juhul kui alasti liberalism liiga kõlvatu tundub või palju probleeme tekitab, tuleks sotsiaalpoliitikas otsida talle reaalseid alternatiive, mitte aga sehkendada mustade nimekirjadega.

Konservatiivne Euroopa soosib väikelastega abielunaiste kodus olemist, kuid näeb nende lahutusjärgset rahamurede leevendust töötamises. Lahutatud Austria, Saksa ja Prantsuse naiste tööhõive on veerandi võrra suurem abielunaiste omast, kuid jääb tublisti allapoole põhjamaade naiste rakendatusest.

Paraku pole meil sellest konservatiivide kogemusest suurt kasu. Eesti naiste hõive on Mandri-Euroopa suguõdede omast suurem, palk aga suhtena keskmisse väiksem. Töö üksi ei aita lahutatud Eesti ema hädast välja.

Jääb üle uurida Põhjamaade kogemust. Sealgi sunnib lahutus naisi rohkem tööle (tööhõive kasv seitsmendiku võrra).

Kuid eelkõige aitab naise toimetulekut kindlustada ühiskond, tasakaalustades erineval moel sugupoolte vahelisi suhteid.

Seda kohustusliku lepituse abil lahutusplaanide tekkimisest alates – ühiskondlike fondide abiga, mis kohtu asemel abikaasade rahalisi kohustusi tasakaalus hoiavad – kuni karmi järelevalveni soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete üle. Et palganumber, mida naistöötaja väärib, tema töölepingusse kindlasti ka kirjutatakse.

Ei midagi, mis oleks üle mõistuse keeruline. Pigem ratsionaalne. Ratsionaalsem kui rongaregister.