/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/02/11/310400t1hcc10.jpg)
«Marker! Nuga! Tampoon!» ütleb TÜ Kliinikumi ortopeed Katre Maasalu operatsiooniõele Kristiina Sutile. Külalisortopeed Kurt Pettersson on lõikuseks valmis. «OK!» noogutab ta maski tagant. «Is he sleeping?»
Ilus lõikus meenutab legomängu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Opilaual magab sügavat meditsiinilist und 60. aastates mees, kelle pöidlaliiges on nii kulunud, et ta saaks öelda «okei!» küll, kuid pöialt selle märgiks püsti tõsta enam mitte.
«See kõik on ta elatud aastate ja raske füüsilise töö tulemus,» kirjeldab Katre Maasalu. «Tahame teda aidata, sest pöial on igapäevaelu toimetuste juures väga tähtis abiline.»
Eile tehti Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia- ja ortopeediakliinikus ajalugu.
Nimelt leidis Rootsi Örebro Ülikooli haigla käekirurgia osakonna ortopeedi Kurt Petterssoni juhtimisel aset esimene pöidlaliigese proteesimise operatsioon terves Eestis.
«Senimaani oleme proteesinud käelaba sõrmeliigeseid,» selgitab Maasalu. «Pöialt ja randmeliigeseid veel ei ole.»
Petterssoni juhtimisel toimus eile tegelikult kolm operatsiooni. Esimene opereerituist oli noor, liiklusõnnetuses kannatada saanud meespatsient, kel parandati vasak ranne.
Teine oli kõnealune pöidlaoperatsioon ning kolmas taas randmeoperatsioon. Siis lebas laual reumast puretud käega noor naine, kel parem käsi oli kõver nagu konks.
Ka randme proteesimise operatsioone ei ole Tartus varem tehtud, küll on neid ette võetud Lääne-Tallinna keskhaiglas.
«Valisime täna natuke raskemad patsiendid, sest Kurt Pettersson on väga hea spetsialist,» ütles Maasalu. «Nii saame näha nippe ja trikke.»
Maasalu sõnul on Tartu ortopeedid juba ammu luuranud turul liikuvaid pöidla- ja randmeproteese. «Maailmas esimene on tore olla olümpiamängudel, aga mitte sellise suure riskiga asjade kasutamisel nagu proteesid,» selgitas ta.
Operatsioonitehnika meenutas natuke legomängu. Legoklotsid ja töövahendid olid ainult väga uued. Operatsiooniõde Kristiina Sutt vaatas näiteks huviga enda ette lahti laotatud konkse, saage, pintsette ja muid vidinaid ning tundis end nii mõnegi käskluse järel, mis ta Petterssonilt kuulis, pisut ebakindlalt.
Teda toetas seina ääres seisev abiline, Biometi liigeseproteese Eestisse vahendava firma Surgitech töötaja Grity Ratas. Tema hoidis operatsiooniõe silmade kõrgusel juhendit, et õde teaks, millise instrumendi käes parasjagu järg on ja vahepeal ka pilti vaataks.
«Väga elegantne lõikus ja väga elegantne protees. Nagu mõni iluasi,» vahetas operatsiooniõde Kristiina Sutt ortopeed Katre Maasaluga umbes tunni pärast muljeid, kui külaliskirurg oli saalist lahkunud.