Uurides hiljuti, kas uhke lumesadu on Tartumaa bussiliiklust räsinud, sattusin kõnelema Lasnamäe ametnikuga.
Martin Pau: hallo! Keegi kuuleb!
11. veebruar 2010, 09:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei, ma ei jaburda, tegelikult pidin rääkima lausa kahe Tallinna inimesega, enne kui aru sain, et mulle on antud vale telefoninumber.
Eksitus seisnes selles, et GoBusi Tartu dispetšeri mobiilinumbri andja ütles viimase numbri valesti või olin mina seda valesti kuulnud.
«Halloo!» vastas mulle mobiililt valedispetšer, keda pidasin õigeks.
Esitlesin end ja küsisin, kas ma võiksin saada infot bussiliikluse häirete kohta.
«Ei, minul küll sellist infot pole!» oli daam pisut pahane, kuid soostus nimetama mulle pärisdispetšeri telefoninumbri. Kui viimane hüüdis torru «Lasnamäe osakond!», tuli paluda vabandust ja pöörduda uuesti valedispetšeri poole, keda olin pidanud õigeks.
«Kõik on õige, ka mina töötan Lasnamäel!» ütles valedispetšer.
Olukord, kus järjestikku õnnestub rääkida mitme inimesega, saamata teada nende töökohtagi, nimest või ametist rääkimata, on reporteritöös tavaline. Mõne nädala eest Tallinna ringkonnakohtust infot otsides kõnelesin viie ametnikuga, kellest oma nime ütles üks või kaks. Ülejäänud taipasid siiski mainida, et tegu on kohtumajaga.
Tihtipeale lähevad kõned aga justkui musta auku, nii et tuleb ülekuulajalikult kombates selgitada, kas vastaja töötab ikka otsitavas asutuses ja kas ta on see inimene, kelle nimi on internetti riputatud telefoninumbri juures. Keskmiselt pooltel juhtudel pole, sest kõned suunduvad läbi keskjaama sekretäri juurde või kasutab sama telefoni mitu inimest.
Kurvalt võib resümeerida, et kaheksateist ja pool aastat vabadust ja turumajandust pole meile toonud üleüldist telefonikultuuri. Tuhanded inimesed, kelle firma äriedu sõltub otseselt esimesest muljest, mis jäetakse telefonis, kohmavad torru «halloo!» või «jaa!», paremal juhul «Signe kuuleb!»* või «juriidiline osakond».
Selline anonüümne või poolanonüümne hoiak pärineb ilmselt nõukogude ajast, kui üksikisikut tavatsetigi esile tõsta ainult siis, kui ta kuulus parteinomenklatuuri, tegi ühe traktoriga ära viie traktoristi töö või lüpsis lehmast välja uskumatu koguse piima.
«Küttekontor!», «Villavabrik!», «Keskjaam!» oli normaalne kraaksatus. Tahaks uskuda, et aeg on muutunud. Et end esitleda on auasi ja telefonitoru tõstes ei pea kartma, et äkki ripub pealtkuulamisaparaati pidi kõnetraadi keskel kagebeelane või jumal teab mis muu tont.
Enda esitlemine pole pelk viisakuse küsimus. See aitab ka säästa väärtuslikku aega, nii vastaja kui helistaja oma.
Paljudele lapsevanematele käib muidugi uue kultuursema põlvkonna kasvatamine üle jõu, sest neil endilgi pole aimu, mismoodi oleks õige. Nii muutuvad meie suhtlemisvõtted katse-eksituse meetodil ja teosammul, kuigi lootus jääb, et ikka paremuse poole.
Ehk oleks aeg sellistest näiliselt lihtsaist tõdedest hakata rääkima koolis algklassilastele? Nagu ka noa ja kahvliga söömisest ja muist pisiasjust, millest olmekultuur koos seisab.
* Tegu pole konkreetse Signega ega eelarvamusliku suhtumisega Signedesse, vaid juhusliku, autorile esimesena pähe karanud nimega.