Karin Bachmann: helesinises mullis kannatust ei mõisteta

Karin Bachmann.

FOTO: .

Seadus on eetiline miinimum ehk siis vähim, mida me oleme kohustatud tegema. Iga seadus määratleb vastavalt valdkonnale need tegevused, mida tehes võib inimene olla kindel, et ta on ühiskonna seaduskuulekas liige ning tal on õigus kasutada ühiskonna pakutavaid hüvesid.


Seadust tuleb vastu vaidlemata täita ning enamik inimesi seda teebki, süüvimata põhjustesse, miks ja mille alusel on seadus just selliselt kokku kirjutatud, sest seaduste täpsemat tundmaõppimist läheb meil tarvis siis, kui midagi on valesti.



Alles siis kaevume meile vajaminevasse ning avastame korraga, et seal pesitseb kannatanu arvates hulk ebaõiglust. Või siis oskavad koolitatud pead seda ebaõiglaseks käänata. Keegi saab alati petetud.



Kuidas tappa tibu


Loomakaitseseaduse avalause ütleb, et «käesolev seadus reguleerib loomade kaitset inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu».



Iroonilisel kombel kõneleb enamik paragrahve edaspidi sellest, millisel viisil inimene tohib looma tappa, milline peab olema tapamaja, kuidas käituda hädatapu korral jne. Ühesõnaga, looma kaitse on tema tapmine võimalikult valutul viisil – kui valu vältimine on võimalik.



Eraldi paragrahv, muide, räägib ühepäevaste tibude koksamisest, milleks pakutakse erinevaid mooduseid, näiteks «tapmine kohase silmapilkset surma põhjustava mehaanilise seadmega» – haamer? –, võib manustada ka CO2. Kui teil on üleliigne tibu, siis saate seadusest vaadata, mil viisil temast vabaneda.



Teised loomad tapetakse tapamajas või teeb seda veterinaar kuskil mujal (v.a hädatapud), erandiks ongi needsamad tibud ning ka rebased kasvanduses. Üsna muinasjutust võetud kooslus, kas pole.



1975. aastal harutas filosoof Peter Singer (üks loomakaitseliikumise käivitajaid) oma kuulsas teoses «Kõik loomad on võrdsed…» lahti hulganisti selliseid küsimusi, mille kallal nüüdset Eesti meediat vaadates endiselt pead murtakse.



Praegu õnneks ei vaja enam tõestamist, et loomad tunnevad valu sarnaselt inimesega, pigem asub diskussioonide raskuspunkt valu tekitamise õigusel ja vajadusel.



Kui öelda inimesele, et loomad on meiega võrdsed, mõeldakse kohe võrdsetele tegevustele-hüvedele, mitte õigusele olla arvestatud vastavalt oma liigile. Singer: «Võrdsuse printsiip ei nõua võrdset või identset kohtlemist, see nõuab võrdset arvestamist.» See tähendab, et igaüks lugegu enese ja ainult enese eest, ei vähem ega rohkem.



Loomaga arvestamine ei tähenda koera roosasse Guccisse pakkimist ega põdrale maja ehitamist – see ei ole nende huvi. Küll aga tuleb arvestada olendi kannatustega ja see on Singeri meelest ka üks loomakaitse alustalasid.



Kannatuste (ka naudingu) tundmise võimest tulenevalt tekivad olendil huvid – nii on näiteks kassipojal huvi, et teda tikuga ei kõrvetataks, sest see põhjustab talle kannatusi. Ja «kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta» (Singer).



Valus kasukas


Inimesed ei ole loomu poolest halvad (enamik) ega tee kellelegi nimelt haiget. Küll aga elatakse helesinise mulli sees, soovimata teada, kuidas asjad käivad. Kuidas tegelikult toodetakse liha ja mune, kuidas tegelikult kasvab see kaunis kasukas, millega näiteks meie kunagine pornostaar koosviibimistel eputab.



Tema ülesastumised karusnaha teemal on selge märk teadmatusest ja ka ignorantsusest – ei usu, et see naine on kunagi käinud rebasekasvanduses, näinud hullunud loomi mööda imekitsukest puuri ringlemas, näinud nende väärastunud, põrguvalulikke jäsemeid ja kuulnud pidevat ahastavat ulgumist.



Ka ei ole ta ilmselt kursis, et tema seljas kantav kaunis kasukas nülitakse tihti poolelusalt loomalt või et kõiki neid olendeid sunnitakse läbi selle valusa olelemise, mida nende eluks nimetatakse, kannibalismile.



Siit kerkib ka põhiline küsimus: kuivõrd on õigustatud inimese luksuslike, otsest ellujäämisvajadust mittepuudutavate soovide täitmiseks teise olendi esmaste huvide eiramine ja piinade põhjustamine? Kas kellegi kapriis on esikohal kellegi elust, olgu sel kapriisitsejal kui tahes «mõjuvad» eelised? «Et Sir Isaac Newton oli teistest üle oma mõistuse poolest, ei olnud ta seetõttu teiste omandi või isiksuste isand» (Thomas Jef­fer­son).



Loomakaitseseadus ütleb: «Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus.»



Abitus seisundis oleksid justkui ka kõik ketikoerad, puurilinnud, puurirebased, farmikanad, farmilehmad jne. Kui arvestada kannatusvõime olemasolu, käitume kõik ebaeetiliselt ja ka rikume seadust (kui kirja pandud moraalinormide kogumit).



Vaadates ketikoera, kellele aastaid tagasi kaela pandud kett on ammu haavad sooninud, kelle jalad on pidevast ühel kohal olemisest kõverdunud ja pilk tegevusetusest tuhm, ei tohi me siiski teda vabastada ega ka aidata. Sest ta on omand – kellegi, kes seda omandit halvasti kohtleb.



Masinavärk, mis seadusega lubaks seda looma aidata, liigutab end aeglaselt ja vastumeelselt, sest ükski juhtumeist ei ole teisega sarnane ja ei ole võimalik rakendada mugavalt ühe vitsaga löömist.



Ei tahagi teada


Õnneks elame meediavõimu ajastul. Muidugi sünnib sellest ka palju kahju, kuid ajalehtede ülestõstetud loomapiinamisjuhtumid on tekitanud elavat vastukaja ja arutlusi. Valdavalt küll rusikatega vehkimist, kättemaksuiha ning konkreetse looma ülekuldamist, kuid asi seegi – ehk saab siit alguse mingi mõistmine.



Loomulikult on meediasse jõudnud juhtumid vaid imeõhuke pinnakiht ja suurem osa inimesi elab õndsas teadmatuses, jahmudes vaid korraks õmmeldud või torusiiliga kastetud kassipoegade ning poodud koera peale – kogu maailma ja ka Eesti riigi tagatubades, üldsuse silma alt ära, toimuvad seadusega kooskõlas hoopis julmemad ja pikemad ning suuremat hulka loomi puudutavad «õmblemised».



Sellest aga ei tahetagi midagi teada – kui seadus lubab, ju siis on kõik hästi. Sest seadus on meie eetiline miinimum ja kui on kas või sutsuke eetikat mängus, siis meile sobib.



Sööme aga edasi keedumuna (mille munes kana, kellel on kogu oma eluajal vähem ruumi liikuda kui üks A4-paberileht), kasutame laialt levinud šampoone (mida siiani rutiinselt, tarbetult ja väga piinarikkalt loomade peal katsetatakse) ja mõnuleme sündimata vasika nahaga kaetud istmetel luksusautos.



Kurjale ketikoerale kaikaga toitu ette lükates kirume, et koerad on halvad ja eranditult tigedad – andmata aru, et inimene põhjustab looma sundseisundi. Me poputame oma kohevat kassikest, kuid õues hulkuvatele rääbarditele vaatame viltu ning helistame pahaselt varjupaika, miks neid pole juba ära koristatud. Vapramad meist lasevad ise õhupüssid käiku.


Lapsepõlve kanast Täpist on perealbumis pilt, mida heldinult külalistele näidatakse, kuid kiri munakarbil «puuris peetavate kanade munad» ei seostu kuidagi teiste samasuguste Täpide päevast päeva piinlemisega. Ja nii edasi, ja nii edasi.



Sa pole neist parem


Minu ja mitte minu – kass, rott, metssiga, tuhvlid. Selge piir. Kui pole minu, st seaduse mõistes olen vastutusest vaba, siis ei pea ka hoolima. Ometi pole vaja palju teha: «...sigade heaolust hoolimine ei pruugi nõuda rohkem, kui et jätame nad koos teiste sigadega kohta, kus on piisavalt toitu ning ruumi vabalt joosta» (Singer).



Täiesti esmaste tarbimisvalikute ülevaatamise ja üldse mitte suure enesepiiramisega saab iga inimene uskumatult palju ära teha. Juhul muidugi, kui maailmapildile mahub ka teisi peale üheainsa mina-tegelase.



Kui järgmine kord neid Rüütli tänava pooliku sabaga kõutse või kodutu vanamehe paklas kriimu koera põlgusega vaatad, siis proovi sõnastada üks tõsiseltvõetav põhjus (mis poleks harilik antropotsentrism ehk inimkesksus), miks sina oled neist parem.



Ja juurdle korrakski, kas miinimumi täitmine on ikka piisav selleks, et olemasolemise õigus auga välja teenida.



Kasutatud raamatut «Keskkonnaeetika võtmetekste» ja Peter Singeri artiklit «Kõik loomad on võrdsed...».
Tagasi üles