Krismar Rosin: tasuta lõunad on siiski olemas

Krismar Rosin Pärnu ühisgümnaasiumi abiturient Foto: Pm

Uskumatult hea tunne on näha, kui mainekad kultuuriinimesed saavad nende tehtu väärilise tunnustuse. Tallinna Tehnikaülikoolis peetud kultuuripreemiate jagamine sellist rahulolu pakkuski.

Kõik autasud leidsid õige omaniku, autasude jagamine tagas ilusa õhtu. Arvan, et autasustamise humoorikas ülesehitus pakkus meeldivat intelligentset meelelahutust – sellist, mis jääb meelde nii rahvale kui ka laureaatidele.

Loodan, et külmetaval kunstnikul on rõõmsam meel, nähes kogu Eesti rahva aupaklikku kummardust ning ka väikest rahalist toetust. Kindlasti ei ole preemia suurus piisav, kuid raskel ajal äkki andestame – või vähemalt üritame. Laureaadid ise ei virise, nad on harjunud, et kunstnik on sageli alasti ja külmetunud.

Vahest piisabki tänust? Kunstnik loob ilu, esmajoones on talle tähtis, et keegi seda ilu hindab ja naudib, austab ja armastab. Aupaklik kummardus ja soe pilk tänutäheks – mõnele ongi sest küllalt. Kuid alasti olles jääb haigeks, külm ja niiskus soodustavad gripi levikut! Kultuur külmetab, tehes ise Eestile sooja. Tasuta lõunaid ei ole olemas – täiesti vale ütlus.

Kui saaks tänatudki

Paraku ei saa paljud kultuuriinimesed ja -organisatsioonid üldse tähelepanu (või siis saavad minimaalselt), rääkimata tänamisest, preemiarahast ja uhkest tseremooniast.

Ka meedial on siin oluline roll, kuid raskel ajal eelistatakse rohkem valitsuse, linnapeade ja parteide, Mikko Fritze, pakendamisseaduse ja politsei kritiseerimist. Negatiivsus on justkui ainus tee, mida iga arvamuslooga järjest rohkem siluda.

Kui leidub mõni hea uudis, selline, mis võiks suure tööpuuduse ajal panna uhkust tundma eestlaste saavutuste üle, tehakse moepärast üks artikkel, edasi vajub see unustuse hõlma.  

16. jaanuaril kirjutas ajakirjanik Tuuli Koch Postimehes, kuidas Mati Undi romaan «Brecht ilmub öösel» lõi Ameerikas läbi. No kuulge – suurepärane uudis ju! Maailma ühe suurima raamatuhulgimüügiketi tunnustus, eestlase romaani kahekümne viie parima hulka jõudmine võib kujuneda murranguks eesti kirjanduse läbilöömisel mujal maailmas. 

Ees on ootamas kirjanduse helgemad ajad, või kui ka mitte, siis on vähemalt põnev oodata. Tunnustust väärib muidugi Unt, kes kahjuks oma saavutust ise ei näe, aga ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus Undi läbilöömise «põhjustajana».

Nende sihipärane üheksa aastat kestnud töö on kandnud vilja: tänavu ilmus neljateistkümnes keeles 40 eesti raamatut. Arvan, et see on meeletu teene Eestile – meie mõttemaailma ja kauni kirjutamisstiili tutvustamine.

Paraku, ühiskonnale ei tundu see korda minevat – uudis jättis maruvihased netikommentaatorid leigeks, polnud ju kuskilt kinni haarata, midagi polnud kritiseerida. Mitte ühtegi arvamuslugu ei ilmunud, kriitilisi arvamuslugusid tuleb aga lausa uksest ja aknast, nõme netikommenteerijate kari samal ajal suu ammuli ootamas. Eesti rahvast ei huvitagi eestluse kordaminek.

Ega ainult kodus

Täpselt sama ilmnes Arvo Pärdi puhul. 18. jaanuaril ilmus Postimehes pisike artikkel selle kohta, kuidas Türgi tähtsaim ajaleht reastas kultuuripealinna Istanbuli pidustuste eel aasta olulisimad kultuurisündmused. Esimeseks valis ajaleht Arvo Pärdi uudisteose maailmaesitluse Istanbulis, nimetades eesti heliloojat moodsaks Mozartiks.

Eestlane peaks mõistma, et kultuuri ei tehta ainult kodus – rahvamajades või kilomeetri kaugusel jaanituleplatsil. Kui välismaalane siia ei tule, tuleb meil minna ja näidata, kui head me oleme, mõjutada ja avaldada positiivset survet.

Kultuuriminister ütles ilusti: «Kultuur on riigi parim tutvustaja maailmas.» Kui Eestisse ei tulda, tuleb tutvustamist jätkata mujal, kaugel ja eemal. Teiseks peab eestlane taipama, et positiivne avalik vastukaja on kultuuriinimesele väga tähtis.

Ainuke, kes avalikult Pärdile (Unt unustati kohe) kaasa elas, oli 2011. aasta kultuuripealinna juht Mikko Fritze: «See on kummardus kogu eesti kultuurile.» Paraku – väiksesse tekstijuppi kätketud kiitus mõjus pigem hädakarjena kõrbes.

Niisiis võtangi endale õiguse tänada avalikult Arvo Pärti, Eesti Kirjanduse Teabekeskust ning muidugi Mati Unti, puhaku ta rahus.

Tänan ka Mikko Fritzet, kes suudab alla neelata eestlasliku kadeduse ja matslikkuse ning teeb Euroopas eesti asja. Häbi on tunnistada, et kõrge palga pärast kirutud sakslane oskab paremini õigetele asjadele viidata, elada kaasa saavutustele ning tunda uhkust eestlaste üle. 2011. aastani on veel aega – äkki üritaks sel ajal millestki ka vaimustuda?

Aga nüüd võivad kriitikud alustada tavapärast hävitustööd. Laske käia!