Priit Pullerits: õpivõimetu näitsik

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Arvestatavad sportlased saab jagada kolme klassi. On need, kes oskavad võita. Siis on need, kes kardavad võita. Ja lõpuks need, kes ei õpigi võitma. Viimaste päevade antikangelanna Kaia Kanepi kuulub nonde lootusetute viimaste hulka.


See väide ei rajane sugugi Kanepi üksikul võidul 2001. aasta French Openi noorteturniiril. Pole põhjust arvata, et tollal kõigest 16-aastane neiu pidanuks peagi pärast seda murdma täiskasvanute tippkonkurentsi. Oskamatusele oma edust õppida viitavad ennekõike siiski tema viimaste aastate tulemused.



Need tulemused pole iseenesest pahad. Kanepi on alistanud mitmeid maailma ässasid, nagu Anna Tšakvetadze ja Patty Schnyder, Victoria Azarenka ja Jelena Jankovic. Alati on edusammudega käinud kaasas lootus, et nüüd, küllap nüüd satub ta võidusoonele ja kinnistab koha maailma absoluutses tipus. Ja alati, absoluutselt alati on tulnud need lootused maha matta.



Aga just siit jooksebki nähtamatu, ent karm piir tõeliselt suure, võiduvõimelise tippsportlase ja lihtsalt tubli, pelgalt paljutõotava tippsportlase vahel. Esimesed tabavad ära, mis on võiduks vaja, ja jäävadki enamasti võitma. Teised ei jõuagi eales äratundmisele, mis on võidu valem, ja jäävad alatiseks parimaile järele vaatama.



Säärase lahterduse kehtivuse kontrollimiseks vaatame neid, kes on Eestist maailmas läbi löönud. Nagu Andrus Veerpalu, kes pärast seda, kui võitis 1999. aasta MMil Ramsaus 50 km suusatamises hõbemedali, püsib siiamaani tiitlivõistlustel medalilainel. Nagu Kristina Šmigun-Vähi, kes pärast seda, kui võitis 1999. aastal esimese MK-etapi, sai samaga hakkama veel 15 korral.



Või nagu Erki Nool, kes pärast seda, kui tuli 1996. aastal mitmevõistluses Euroopa sisemeistriks, tõi tiitlivõistlustelt veel kaheksa medalit. Ja nagu Markko Märtin, kes pärast seda, kui jõudis 2002. aastal ralli MMil esimest korda pjedestaalile, sai järgmisel kolmel hooajal samaga hakkama veel 17 korda.



Või nagu Jaan Kirsipuu, kes pärast seda, kui sai Chazali meeskonnas 1992. aastal esimese võidu profina, suutis edaspidi suruda end finišiheitluses rohkem kui 120 korral sellisele positsioonile, mis lubas üle lõpujoone vurada esimesena. Ja loomulikult Gerd Kanter, kes pärast seda, kui oli tiitlivõistlustel korduva põrumise järel võitnud 2005. aasta MMil Helsingis hõbeda, pole seejärel enam medalikursilt kõrvale kaldunud.



Ühe korra, aga tõesti ainult ühe, on ka Kanepi jõudnud ilmselt võidumaitse tundmise ja selle tiivustava-õpetliku mõjuni. See juhtus 2008. aastal Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel, kui ta alistas teises ringis elus esimest korda WTA edetabeli esikümne mängija Anna Tšakvetadze.



Ilmselt selle õppetunni ajel sai ta järgmises ringis enam kui kolmetunnises kohtumises jagu hispaanlanna Anabel Medina Garriguesest, ehkki oli otsustavas setis taga 2:5. Neljandas ringis alistas Kanepi tšehhitar Petra Kvitová ning jõudis veerandfinaali, kus tuli alla vanduda maailma edetabeli neljandale reketile, venelanna Svetlana Kuznetsovale.



Ilmselt ei tea Kanepi ise ka, miks ta maailma absoluutsest tipust, kust teda jäi mullu mais lahutama vaid 17 nime, on viimasel ajal vaid kaugenenud. Kuid kindlasti pole vale väita, et üks allakäigu põhjusi peitub suutmatuses oma edusammudest õppida.



(Vanasõna, et kaotustest õpitakse, kehtib spordis vaid mõneti.) See on viinud pehmelt öeldes ebakindluseni, otse öeldes aga tõmblemisteni, mille ilmekaks väljenduseks on koomiliseks kiskunud treenerivahetused, mis päädisid suursponsorite lahkumisega. Tippsportlast pole Kanepis enam ollagi, järele on jäänud hüsteeriline naisterahvas.



Kui ise võidu retsepti üles ei leia, tasub abi küsida neilt, kes selle avastanud. Vahet pole, mis alaga tegu, sest eesmärk on spordis ju alati üks – võita. Nii on näiteks sõudja Jüri Jaanson, kes on tihtipeale kriisis vaevelnud, käinud nõu pärimas suusakoondise võitude arhitektilt Mati Alaverilt. Hoiatavaks näiteks on odaviskaja Andrus Värnik, kes õppis MMi hõbe- ja kuldmedali võidust ilmselt ainult seda, et edaspidi võib ta süüdimatult staaritseda.



Selleks, et Kanepist edaspidi üldse asja võiks saada, on tal kiirelt vaja võite, millest võiks midagi õppida. Õppida võitma. Vastasel korral võib ta tennisistina maha matta.

Tagasi üles