Meremees Meremäe vallast

Kapteni abi laeval Sovetskaja Rodina aastal 1973.

FOTO: Erakogu

Paul Kooseri juhtida on Tartu tõenäoliselt kõige tundmatum haridusasutus. Turu taga peidus, näoga Emajõe poole, aga koolitab laevnikke nii magedal kui soolasel veel sõitma.

Paul Kooser õpetab, et õige meremehesõlm võib olla elupäästja. Pardatuled aitavad aga aru saada, kui suur laev mis pidi teel on.

FOTO: Margus Ansu


«Päris nii ka ei ole, et keegi meist üldse kuulnud pole, käime igal aastal Tartu ja eriti Peipsi-äärsetes koolides rääkimas, kes me oleme ja mida õpetame. Aga eks see omajagu tõsi ole,» lausub Kooser, kes on juba viis aastat Eesti Mereakadeemia Tartu osakonna juht. Ja ühtlasi ka kõigis muudes ametites koristajani välja. Õpetama peab mõistagi ka.



Üks õpetaja on Tartus veel palgal. Lepingu alusel käivad õpetamas maaülikooli ja lennuakadeemia õppejõud.



Igal aastal võtab Kooser Tartusse 15 uut õpilast, kellest koolitatakse vahimadruseid – sõitma nii sisevetel kui ka merel – ja motoriste. Teooriaõpe on Tartus, praktika merel.



Viimasel ajal on õppijatest suur osa olnud seotud lodjakojaga või tulnud Mustveest.



Merd nägemata


Kooser arvab, et laevanduse vastu võiks lõunaeestlaste huvi olla märksa suurem, Tartus koolipingi nühkimine ei tähenda kaugeltki, et ainus väljavaade on kalapaat.


Ülearu head ettekujutust noortel neist väljavaadetest ei ole, aga ega olnud Kooserilgi, kui eriala valis.



Kooser ei ole tüüpiline meremees – vähe sellest, et ta pole mere ääres kasvanud, enne merekooli polnud ta merd oma silmaga näinudki. Kõrgelt kodutalust Setumaal Meremäe vallas paistis ilusa ilmaga kätte küll Pihkva järv, kuid sellenigi oli paarkümmend kilomeetrit.



Kiusatuse panid hinge loetud raamatud ja viimase hoo andis laevajuhi eriala kõlav nimi poistega loetud almanahhis, mis tutvustas edasiõppimisvõimalusi. «Paps oli päri, pani hobuse ette ja viis Piusa jaama. Nii ma esimest korda Tallinna läksin,» ütleb Kooser.



Tihedast konkursisõelast aitas läbi Meremäe kooli õpetaja Veera Raua laotud tugev matemaatikapõhi.



Praktika ajal purjelaeva masti ronimisel aitas see, et kodus oli tulnud kõvasti maatööd teha, nii oli ka jõudu. Laev oli kolmemastiline. Kooser kahetseb, et nüüd ei ole Eestis võimalust suurel purjelaeval praktikat teha, see aitaks igaühel tunnetada, kas ta sobib meresõiduks.



Esimese kursuse järel 1969. aastal käis Kooser madrusena juba Atlandil. Kolmandal kursusel oli põhjapoolseimal reisil Lofootide kandis. Neljanda kursuse praktika viis Kaplinna.



Hiljem oli aasta otsa jutti Aafrikas. Kui esimene pool aastat sai kapteni 4. abina läbi, ei tulnud uuele laevale 3. abi ja kapten Sangel rääkis Kooserile augu pähe veel pooleks aastaks jääma, kuigi tahe koju minna oli suur. Karjääritõus ja töötamine sellise tugeva kapteni juures oli 22-aastasele noormehele boonuseks, aga oma osa oli ka lauale käidud konjakipudelil.



Ühtki laevahukku pole Kooser läbi teinud, küll aga aitas päästa säraküünlana põlema läinud 60 000-tonnise veeväljasurvega India kaubalaeva, mille meeskond üritas põgeneda. Kooser oli tookord Sovetskaja Rodina nime kandval laeval, mille kapten otsustas põleva aluse külje alla sõita tuld kustutama.



Õnnestus. Pärast mõeldi, milline hulljulgus,  plahvatusoht oli suur. Teised laevad vaatasid põlengut eemalt.



Mere peal sai karjäär otsa 1977. aastal, kui Kooser oli jõudnud saada kapteni 2. abiks, merekaptenit temast ei saanudki. Puhkusel sai peol tuttavaks kena neiu Helvega ning edasi läks kõik, nagu ikka läheb. Pere kõrvalt merd sõita olnuks paras katsumus ja sellest peale töötab Kooser Tartus.



Jõgi kihas laevadest

Tartu laevandus praegu ja siis on nagu öö ja päev. Jõgi kihas laevadest, ainuüksi kiirlaevu oli neli, kaks jõetrammi, millest üks on Pegasusena veel rivis, 33 magamiskohaga Vanemuine oli juba sügisel uueks hooajaks välja müüdud. Mitme alusega käis liivavedu.



Kooser ütleb, et lodja edulugu ja ponnistused Pegasuse käigus hoidmiseks tõestavad, et inimesed ikkagi tahavad jõel sõita. Küllap sõidaksid rohkemgi, kui laevu liiguks.



«Ärimaailmas minnakse sinna, kus sissetulek tuleb kiiresti ja pidevalt,» osutab Kooser sisevetelaevanduse madalseisu põhjusele. «Aga ma ei ole nõus väitega, et sisevetelaevandus on ammendunud.



Kui Peipsi äärde teha huvireise, siis see ei too sisse suuri summasid, aga toidab ära õige mitu inimest ja aitab turismi tervikuna elavdada. Vaja on hulljulgeid plaane.» Üks sellistest oleks laevade aitamine merelt Peipsile ja tagasi, kas siis Narva jõele lüüside ehitamise teel või muul moel.



Merelt jõele tulek tähendas Kooserile uut õppimist, reeglid ja nõuded on teised. Kus toredam töötada on, sellele Kooser otse ei vasta. Jõelaevalt saab õhtul koju minna, mõneti on näiteks kapteni abil sisevetel ka lihtsam, sest sõitmine käib silma järgi. Ent ka jõel on omad raskused, osutab Kooser.



Üks Tartu kaptenitest ei õppinudki tiiburlaevaga sõitmist ära: ei suutnud alust pööretel kuidagi tiibadel hoida. Laeva ikka-jälle uuesti tiibadele ajamine tähendab aja kui kütuse raiskamist.



Tema ise jõudis laevajuhist juhtivtöötajaks ja Eesti iseseisvumise järel siirdus kalandusärisse, mis ei olnud nii edukas, kui lootis. Selle töö kõrvalt käis noori laevnikke õpetamas.



Töö jõel ei ole aga kuhugi kadunud praegugi, on veeteede ameti laevad, on uurimislaevad. Piirissaare praamile on mehi vaja, Pegasusele on meeskonda vaja ja uusi laevu tuleb ehk veel.



Paat ja mesilased


Vahel on Kooser mõelnud, et tahaks veel merele minna. Laulusõnad sellest, kuidas meremees merd jätta ei saa, pole Kooseri arust üldsegi valed. Nüüd on mõte olnud seotud rohkem sellega, et õpetavad meremehed peaksid ise ka praktikal kaasas käima ja ennast erialaselt vormis hoidma.



Ta möönab aga ka, et Tallinki laevadega Helsingi vahet sõitmine on rohkem nagu trammiliin, kus elektronkaart on ees, täpike peal, ja väga palju juurde õppida sellest ei ole. Ookeanil on aga lugu hoopis teine. «Kõige parem oleks, kui merekoolil oleks õppelaev. Kõige parem oleks kutseõppe puhul mitte lihtsalt rääkimine, aga ette näitamine: tee, nagu mina,» leiab Kooser.



Aga nüüd on Kooseril endal paat, suvel käib ta sellega kalale ja marjule. Poja ja pojapojaga koos peamiselt. «Midagi peab vanaisa ju edasi andma,» ütleb ta.


Meremehe kohta imelik hobi on tal ka, mesindus. Talvituma jäi 36 peret, suur osa tarudest on ise meisterdatud. «Ega ma mingi kõva mesinik ole, iga päev ei saa juures olla. Kui sülemid metsa lähevad, ega siis mett ei tule,» tõdeb ta.



Maakoht on ka Meremäel, vanaisa talu isakodust seitse kilomeetrit põhja pool. Täpselt 108 kilomeetrit sõitu. Oma kätega korda tehtud, aga teha on veel palju. «Tänu prouale on asjad korras. Nagu Tootski ütles, et tänu Teelele on asjad hästi,» räägib Kooser.



Aga koolijutust ei saa Kooserit eemale. Päev pärast intervjuud helistab ta ja palub lisada, et just praegu on käsil Euroopa siseveekogudel praktikavõimaluste otsimine. Pilk on suunatud Hollandisse ja ka Reini jõele.



CV


• Sündinud 17. novembril 1952.



• Õppis 1968–1972 Tallinna kalatööstuslikus merekoolis laevajuhtimist, 1978–1985 Leningradi veetranspordi instituudis veetranspordi ökonoomikat ja korraldust.



• 1972–1977 tootmiskoondise Ookean laevadel kapteni abi.



• 1977–1985 sõitis Tartu jõesadama laevadel, oli laevastiku ja vedude osakonna ülem.



• 1980. aastast tänaseni õpetab EMA merekooli Tartu osakonnas.



• 1985. aastast oli naha- ja jalatsikombinaadi plaaniosakonna juhataja, 1994. aastast kalatööstuses: Valestoris kommertsdirektor ja Viru Rannas müügijuht.



• 1999–2005 veeteede ameti vanemregistriinspektor.



• 2005. aastast Eesti Mereakadeemia merekooli Tartu osakonna juhataja.



• Abikaasa on õpetaja, poeg firmajuht, tütar õpib EBSis.

Tagasi üles