Enriko Talvistu: insenerimõtte asemel suva ja juhused

Enriko Talvistu Foto: Pm

Mul ei ole tegelikult midagi inseneride vastu. Neid on ka tööturul üha rohkem vaja. Kunagi koolitati isegi ajalooinsenere, aga see jääb mitme kümnendi taha.

Inseneride loodud lahendused võivad olla nii triviaalsed kui ka originaalsed, aga enamasti on nad igal juhul kallid.

Seetõttu oleks mõnusam, kui nende libalahendusi tõe kriteeriumi nimel ei korrataks. Iseasi muidugi, kas praktika üleüldse ongi tõe kriteeriumiks teooria kõrval.

Tartus on teada, et transpordi ja sellealase logistika (nimetaks seda pigem lihtsalt korraldamiseks) puhul on suurimateks raskusteks juba aastasadu olnud alul Emajõe ning mõnevõrra hiljem raudtee olemasolu.

Varem oli küll tähtsaimaks kõrvalmõjuks kaitserajatiste vajadus vaenuväe vastu, aga see on praeguseks möödas. Jäänud on (vaid) jõgi ja raudtee. Kumbki ei oma linnakodanike jaoks muud kui pelgalt meelelist ja nostalgilist tähendust. «Transpordiarteri» mõistes on mõlemad nüüdseks juba kuhtunud.

Seega on Tartu inseneridele jäänud vaid neid artereid ületava liiklusskeemi koostamise ülesanne. Paistab aga, et siingi ollakse katse-eksituse staadiumis. Mingit mujalt tulevat arvamust enne praktikasse valamist ei usaldata.

Mõtte sünd

Laia tänava silla (nüüd siis taas Vabadussild) ehitamise tulemuseks olevat esmase liiklusloenduse järgi vähema hulga autode ülesõitmine kui Kroonuaia sillast.

Enamik mu tuttavaid kasutab väljendit, et nad ei teadvat kedagi, kes teaks kedagi, kes olevat üle selle uue silla sõitnud. Loodetavasti osutuvad tõeks asepürjermeistrite sõnad, et küllap linnarahvas  (ehk need matsid) harjub ning uuel aastal on meil teised arvud varnast võtta.

Kogu Vabadussilla temaatika algab ju sellest, et Vabadussilla eelmine variant tehti nõukaajal ja Dvigateli tehases. Uuel ajal oli Tartu pürjelitel vaja näidata oma võimekust.

Egas nad seda ise välja mõelnud. Küllap oli keegi insener neile öelnud, et see on vajalik ja teostatav esmajärjekorras. Nii nagu keegi sosistas Andrus Ansipile kõrva, et teeme rahvamuuseumi ikkagi sinna Liphartide mõisasse Raadile ning unustame ära vahepealse Toomemäe variandi.

Üks insener võis ju neile rääkida, et teeme järgmisteks valimisteks ühe lihtsa silla Laia tänava kohale. Olemasoleva raudsilla lahtikeevitamine ja mujale ülesmonteerimine oleks ju hea muinasjutt lihtsameelsetele vabaduseusku linlastele puru silma ajamiseks. Nüüd näemegi, et kunagine sild on praegu vaid vanaraud.

Makett ja reaalsus

Linnainsenerid sealt inseneeriaosakonnast  korraldasid võistluse ning vaatasid pakutud 3D-variandid elik maketid üle. Ei tahaks öelda, et kõik võistluse ülevaatajad, aga need, kes olid tolleks hetkeks TPI ehitusteaduskonna lõpetanud, võiksid küll oma diplomid kooli tagasi viia. Arvata palja maketi pealt, mis vist siiani raekoja esimese korruse aknal päikeses kooldub, et sild tuleb elegantse kaare ja peente trossidega, oleks vist isegi kunstiajaloolasele tol hetkel liialdusena tundunud.

Nüüd me teame, et nii oligi. Massiivsust välistav elegantne metallkaar pidi ulatuma algselt kahele poole kuivale maale. Praeguse kaare kandevõime sundis aga teda asetama kahele poole vette ning jalgteede nendest möödajuhtimine kitsendas jõesängi veelgi.

Samamoodi osutusid maketis märgitud peenikesed valged traadid Hiinas toodetud mustadeks jämedateks trossideks. Nende kinnitused sillal ei ole mingid pisikesed mutrikesed, vaid suisa vettehüpeteks sobivad betoonist poolsaared.

Kogu viltuse kaare mäng oma pilla-palla rütmidega on niivõrd kapriisne, et oleks lihtsalt piinlik soovida seda näidata Santiago de Calatrava elik nüüdisaegsete sildade staarinseneri projektidega harjunud Euroopa lõunaosariiklastele.

Ei tulnud see inseneerindus välja, ainult vilkuvad öised tuled jäid. Vaid Turusild on ehk vähe sobivam, ainult et ehitatud toona võimaliku Annelinna ühendava autosilla koha peale. Nüüd võta Võidu silla remondiks ruumi, kust tahad.

Uued võidud ootel

Nüüd on aga vaja näidata, et kogu Vabadussilla asukoha ja ehitamise mõte oli nii inseneridel kui raehärradel algusest peale üks hea idee. Pooled raehärrad on juba ammu pealinna radadel ning mis nendel Tartu häältest enam. Seda enam kostavad kohalike tagantkiitjate hääled oma tegude õigustamiseks.

Hiljuti väitis Selveri mees Veljo Ipits, et tal oleks vaja konservitehasest Tähtveresse minnes sõita otse Laia tänavat pidi üles, ning kohe võttiski volikogu reformarite ettepanekul korporatsioon Vironia krundi planeerimisprojekti muudatuse vastu. Nüüd saab sinna Lai 30 krundile altpoolt tulles teha ka parempööret.

Ja insenerid on jälle puhtad poisid, et teenida linna edasi järgmiste valimisteni. Hea küll, me valetasime, et Lai tänav ei tule iialgi kahesuunaline, ning unustasime ära, et Jakobi mäel on kitsas ning ühe külje hoonestus  tuleb lihtsalt maha hööveldada.  

Järgmisena võtame ette Ropka silla ning ehk keegi ei pane tähele näiteks seda, et sellele sillale pealesõit võiks toimuda piki sadamaraudteed ja Vaksali tänavat ehk siis Riia tänavat ületava maismaasillakese kaudu, mida oleks võinud kallile Vabadussillale kulunud raha eest teha koguni topelt.

Emajõgi on vägev, aga maailma mõõtkavas on ta ikkagi oja. Tahaks väga, et need linnainsenerid meile Ropka silla puhul mõnda järjekordset rippsilda kaela ei määri. Vastasel juhul soovitaksin neil proovida topeltheelikskaart. Olge kenad poisid ning tehke kõigepealt linna transpordiskeem valmis, et mida ja kuhu ning kuna.