Aime Jõgi: kuhu suruda aitamise tung

Aime Jõgi. Foto: .

Miks puudutas kahe noore inimese elektronkirjas edasi antud palve aidata Võrumaa koolide õpilaskodusid sedavõrd paljusid inimesi? Koguni nii paljusid, et üks inimene Tallinnas ja teine Tartus seda abi kahekesi organiseerides vajusid annetustesaju all piltlikult öeldes looka.

Üks neist, Eva Lepik, ütles eilses lehes, et ta lihtsalt peab sellele tööle joone alla tõmbama, ärgu inimesed pahandagu. Ta töökoht ja korter on asju täis!

On juba ilmselge, et kogutud esemeid kahe õpilaskodu umbes 70 elaniku jaoks on üleliia palju. Korraldajate sõnul leiavad aga ka need asjad, mis paratamatult üle jäävad, koha kusagil mujal, kus neid samuti väga vajatakse. Ärgu inimesed muretsegu!

Seni on oldud väga sõbralikud ja lahked ning kokkupandud kraam igati väärtuslik.

Üks tooja oli näiteks palunud vabandust selle pärast, et tema esemed on küll pestud ja korrastatud, ent triikimata. Kas triikimata asju sobib ikka tuua?

Tõsi, kui nüüd on välja öeldud, et enam pole annetusi juurde vaja, on inimesed pettunud.

Samas on paljud ka rõõmsad. Et kas tõesti, ja oi kui tore, et Eestis on nii palju häid inimesi.

Nüüd võiks uuesti küsida, miks puudutas kahe noore inimese algatus nii paljusid.

Kas see võib olla stereotüüpne ja paljus vildakas ettekujutus, et suurtest linnadest kaugel, metsade ja küngaste vahel elavad eestlased on vaesemad, saamatumad ja vähem leidlikumad enda eest hoolt kandma kui muud eestlased?!

Või on see lõppematu jutt masust ja erakordsest talvest maalinud kaastundlike silme ette härda pildi Lõuna-Eesti lumme mattunud õpilaskodudes elavatest keerulise saatusega lastest, kes igal õhtul oma päriskoju ei pääse ja oma ema-isa hoolt ei tunne.

Loomulikult tahetakse niisugust pilti vaadates aidata, sest meile tundub, et me ise elame paremini.

Tõsi on, et teisi aidates aitame iseennast. Abijagamine annab hea tunde, sest head tehes tunneme end paremana ja erilisena. Nii on.

Ja lõpuks, kas me peaksime kahe tüdruku algatust kuidagi kritiseerima, et näe – tahtsid küll, aga mis välja tuli? Nad jäid kimpu!

Mu kindel veendumus on, et Tartus tegutsevat Eva Lepikut ja Tallinnas töötavat Maris Mälzerit tuleb nende südame suuruse pärast tunnustada. Ükskõik kui keeruliseks selle töö lõpuniviimine neil ka kujuneb, nad saavad hakkama.

Ja kui kellelgi on veel aitamissoovi üle, siis pakkuge neile võimaluse korral transporti.

Või vaadake ka oma kodutänavas ja -külas ringi ning aidake, ilma et keegi teid tingimata aitama kutsuks. Selles mõttes väärib Eva ja Marise algatus küll järeletegemist.

Lõpuks imestan selle üle, millises suhtlusvõrgustikus me tänapäeval küll elame. Igas sõprus- ja kogukonnas ning suhtlusportaalis on keegi, kes on seotud teise ja kolmanda sõprus- või kogukonna või suhtlusportaaliga!

Me kõik oleme kõigiga vaid paari sammu kauguselt seotud ning milline potentsiaal sel seotusel eriolukorras olla võib... Kui seda seotust keegi ainult juhtida mõistaks.