Heljo Pikhof: riigi võõraslapsed

Heljo Pikhof.

FOTO: SDE

Me paneme koole kinni, sest koolid jäävad tühjaks: paari aasta pärast on meil gümnaasiuminoori tänasega võrreldes ligi kolmandiku võrra vähem.


Rahvastik vananeb. Väikesel rahval on vähe lapsi, mõni erandlik sündimuse kõrgem laine ei mõjuta kuigivõrd pika vinnaga demograafilisi protsesse. Saati on ärkamisaja joovastus möödanik, praegu valitseb masu.



Neis oludes on ütlematagi selge, et ühiskonna jaoks ei tohiks olla ülearuseid lapsi, riigil võõraslapsi. Ometi on. Juba praegu elab meil ligi 30 000 last vaesuspiiril või suisa süvavaesuses.



Rida riigi sotsiaalpoliitika säästumeetmeid, kas või 450-kroonise koolitoetuse kaotamine, on kõige valusamalt löönud just kitsikuses perede tasku pihta, kellel on iga sent arvel.



Veelgi karjuvam näide on 300-kroonise lapsetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetust vajava pere piskust, sellal kui ministripalgale või ka maksimaalsele, üle 35 000-kroonisele vanemahüvitisele liidetakse see lõdvalt juurde.



Palju kisa, vähe villa


Nõnda on riigi poliitika suunatud pigem nende perede toetamisele, kes endaga niigi  hakkama saavad.



Risti vastu mitu head aastat tagasi valminud sotsiaalse kaasatuse riiklikule tegevuskavale, mille pikaajaline eesmärk on lastega perede vaesuse vähendamine ja ennetamine, sealhulgas vaesusriskis peredele mõeldud toetuste tõstmine ka peretoetuste süsteemi sees.



Neid tähtsaid pabereid – õilsaid sihte seadvaid tegevuskavu, uuringuid ja analüüse – on veel ja veel, kohe kilode kaupa. Kõige pakilisema abi vajajad on meil ilusti teada: lastega pered üldiselt ja nendest omakorda üksikvanemaga leibkonnad, aga ka paljulapselised pered.



Juba täispere emma-kumma vanema osaajaga töötamine kasvatab oluliselt laste vaesusriski, mis siis veel töötu(te) vanema(te) lastest rääkida.



Nüüdsama sotsiaalministeeriumis valminud riiklike perepoliitiliste meetmete analüüsis on kõik see must valgel kirjas.



Meil ei ole aga tegusid – sel ajal, kui tööta on jäänud hinnanguliselt 105 000 inimest, pole riik välja tulnud mitte ainsagi lisaabinõuga vaesuse leevendamiseks lastega peredes.


Et tööpuudusel pole otsa näha, et pikaajalisem töötus jätab inimese ilma ka töötukassalt saadavast töötuskindlustushüvitisest (või töötutoetusest), süveneb tuhandete ja tuhandete perede vaesus.



Teisisõnu, päevast päeva tuleb meil juurde neid lapsi, kes peavad loobuma omasuguste seltsist ja kasvatusest-koolitusest lasteaias, sest kohatasuks pole vanematel lihtsalt raha; samuti neid lapsi ja noori, kes – ikka selsamal rahapuudusel – peavad katki jätma huvihariduse või koolitee sootuks. Kes seda teab, mida töötu pere lapsed üldse söövadki!


Tõrjutus ja ilmajäetuse tunne suurendab põhikoolist väljalangevust, käega löömise meeleolu.



Umbes pooled sellistest noortest jäävadki töötuks, kasvatades peale nn uue heitunute põlvkonna, kes ei loodagi enam leida tööd. Ja veel meile mõtlemisainet: võõraslastena koheldud kipuvad kodunt ära jooksma.



Vald ei jõua vaeseid toita


Praegusajal ei jõua ka vald oma vaeseid toita: töökohtade kadumine on liig paljude omavalitsuste tulubaasi kokku kuivatanud, nõnda et mitmed omavalitsusedki on teenuseid ja toetusi lastega peredele hoopistükkis vähendanud.



Nagu laps ei saa vanemaid valida, nii ei saa ta ka valida kohta ega aega, kuhu sündida. Ent ka ääremaavalla, ka üksikema, ka majanduslanguses töötuks jäänud vanemate lastel on täisväärtusliku elu õigus. Õigus sirguda tegusaks ühiskonnaliikmeks, kes ei lörtsi oma elu ära, võideldes noores eas saadud alaväärsustundega.



Just sellepärast teevadki sotsiaaldemokraadid riigikogus algatuse, mis kohustab valitsust maikuuks välja töötama konkreetse tegevuskava laste vaesumise vähendamiseks ning laste ja noorukite arenguvõimaluste kaitseks – pidades eeskätt silmas tuhandeid lastega peresid, kes on jäänud ilma töise sissetulekuta.



Kes otsib, see leiab – ka lisavahendeid, mida saab suunata näiteks otse koolidele ja lasteaedadele, abistamaks töötute vanemate lapsi.



Süvenev vaesus laste seas vajab viivitamatut sekkumist, nõnda siis võtavad sotsid laste sotsiaalse kaitse riigikogus ka riiklikult tähtsa küsimusena üles.



Et järjekordne kava pelgalt paberile ei jääks. Et lastega perede majanduslik, sotsiaalne ja psühholoogiline toimetulek saaks meie tõsitöiseks prioriteediks kohe, juba sel aastal, Euroopa Liidu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastal.   



Esiotsa, kõige elementaarsemate vajaduste rahuldamiseks, oleme aga algatanud seadusmuudatused, mis kohustavad riiki maksma täiendavat 450-kroonist lapsetoetust neile lastele, kelle töötud vanemad ei saa töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, ja jätma toimetulekuraskustes perele alles lapsetoetuski.



Võimalusi lapsi toetada on isegi raskel ajal seinast seina: üks meie ettepanekuid on asutada töötukassa ja lastekaitse liidu ühine sihtkapital töötute perede laste toetamiseks, kuhu saaksid maksuvabalt ja otsekorraldusega annetusi teha ka eraisikud ja ettevõtted.


Meie ühiskond on pisut küpsemaks saanud ja söandab viimaks suud paotada perevägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise asjus, hinnanguid anda, karistusi karmistada.



Ometi võib lapsele jäädavaid hingehaavu lüüa mitte üksnes jõhkra teo, vaid ka tegematajätmisega.

Tagasi üles