Üheks sellise süsteemi näiteks on Euroopa Liit. Teiseks näiteks on NATO. Eesti on osaline mõlemas. Ja sellepärast on meie praegune positsioon hoopis tugevam kui 90 aastat tagasi: Jaan Poska tõdemus, et 2. veebruar 1920 oli 700 aasta sees eriline päev eesti rahvale, on nüüd laienenud kestvaks olukorraks: igal hetkel, iga päev ja iga oma otsusega oleme vabad ise oma tulevikku määrama. See on ka meie kohus.
Meie kohus on aga mäletada ka neid, kes Eesti riigi loomise juures olid. Ehk teisisõnu neid, kelle töö vilju me tänapäeval maitseme. Eesti Asutava Kogu liige ja
välis- ning põhiseaduskomisjoni esimees, kohtuminister, peaministri asetäitja, välisminister, - muide ka Tallinna linnapea jne -, Eesti välisdelegatsiooni juht Pariisi rahukonverentsil, Eesti rahusaatkonna juht siin Tartu rahu sõlmimisel. Jaan Poska oli vabariigi loojate seas üks «suuremaid».
Jaan Poska mälestuse jäädvustamisega saab tasa auvõlg, mis meil selle Eesti suurmehe ees on. Vähem kui viie nädala pärast, 7. märtsil möödub 90 aastat Jaan Poska surmast. Tõsi on, et Poskal jäi pärast rasket tööd Tartu rahu sõlmimisel elada napp kuu aega. Nii juhtus, et esimene riiklik matus, mille Eesti Vabariik korraldas, oligi Jaan Poska viimne teekond.
Toda sündmust oli kaasaegsete kirjelduste järgi tunnistama tulnud otsata suur rahvahulk. Ja täna, kes te kõik olete siia kogunenud, annate kinnitust Jaan Tõnissoni sõnadele. Tõnisson ütles järelehüüdes, et kuigi Jaan Poska kaotus Eestile ülisuur on, saab Eesti sellest üle, kui Jaan Poska vaim kogu rahva ja tema
juhtivate töötegijate keskel edasi elab. See ongi tõsi, Jaan Poska väärib ja pälvib meie rahva igavest austust.
Tänan vabariigi valitsuse nimel kõiki inimesi, kelle idee ja töö viljana see mälestusmärk siia kerkis. Mul on suur au Jaan Poskale pühendatud mälestusmärk avada.»