/nginx/o/2010/02/02/305983t1ha572.jpg)
Peaminister Andrus Ansip kinnitas täna hommikul Tartus Jaan Poska mälestusmärgi avamisel peetud sõnavõtus Jaan Tõnissoni poolt 1920. aastal Poska matustel väljendatud lootust, et suure riigimehe vaim elab kogu rahva ja tema juhtivate töötegijate keskel edasi.
Postimees.ee toob peaministri sõnavõtu ära terviklikult.
«Austatud Vabariigi President, daamid ja härrad. Ööl vastu 2. veebruari 1920, algava küünlapäeva esimestel tundidel kirjutati siin majas alla Tartu rahulepingule. Toona 54-aastane Jaan Poska tõdes selsamal, meie riigile olulisel saatusepäeval: Täna on Eestile tähtis päev tema ajaloo viimase seitsme aastasaja kestel. Nüüd, kus Eesti on täna allakirjutatud lepinguga saanud enda iseseisvuse de jure tunnustamise, on eesti rahvale avanenud tee ise määrata oma tulevikku.
Lepingul oli määratu tähtsus iseseisva Eesti Vabariigi kehtestamisele. Edasine ajalugu on meile siit jätnud aga kaks järeldust, mida tahan nimetada ja mida tasub silmas pidada ka praeguste poliitikate kujundajatel. Esiteks, teame omast kogemusest, et hoolimata lepingutest võib teinekord väänata rahvaste ja riikide saatust. Seda võib teha kogunisti poole sajandi pikkuse ajalõigu vältel - tingimustes, kui jõud on üle õigusest. Aga lõpuks - ja see on minu teine järeldus - jääb peale ikkagi õigus! Sedagi teame omast kogemusest. Võib arvata, et juristina teadis ka Jaan Poska seda ning uskus õiguse ülemvõimu.
Need on järeldused, mida väike rahvas kogu aeg silmas peab pidama. Need järeldused võimaldavad kujundada sellist maailmapoliitilist süsteemi, mida ei juhi mitte toored huvid, vaid mis lähtub rahvaste vabaduse, rahvaste enesemääramise ja eneseteostuse printsiipidest. Tänapäeva maailmas on õnnestunud kokku panna seesugused toimivad rahvusvahelised süsteemid, kus osalevad riigid on pühendunud demokraatiale, õigusriiklusele, inimõiguste austamisele, riikidevahelisele rahule.
Üheks sellise süsteemi näiteks on Euroopa Liit. Teiseks näiteks on NATO. Eesti on osaline mõlemas. Ja sellepärast on meie praegune positsioon hoopis tugevam kui 90 aastat tagasi: Jaan Poska tõdemus, et 2. veebruar 1920 oli 700 aasta sees eriline päev eesti rahvale, on nüüd laienenud kestvaks olukorraks: igal hetkel, iga päev ja iga oma otsusega oleme vabad ise oma tulevikku määrama. See on ka meie kohus.
Meie kohus on aga mäletada ka neid, kes Eesti riigi loomise juures olid. Ehk teisisõnu neid, kelle töö vilju me tänapäeval maitseme. Eesti Asutava Kogu liige ja
välis- ning põhiseaduskomisjoni esimees, kohtuminister, peaministri asetäitja, välisminister, - muide ka Tallinna linnapea jne -, Eesti välisdelegatsiooni juht Pariisi rahukonverentsil, Eesti rahusaatkonna juht siin Tartu rahu sõlmimisel. Jaan Poska oli vabariigi loojate seas üks «suuremaid».
Jaan Poska mälestuse jäädvustamisega saab tasa auvõlg, mis meil selle Eesti suurmehe ees on. Vähem kui viie nädala pärast, 7. märtsil möödub 90 aastat Jaan Poska surmast. Tõsi on, et Poskal jäi pärast rasket tööd Tartu rahu sõlmimisel elada napp kuu aega. Nii juhtus, et esimene riiklik matus, mille Eesti Vabariik korraldas, oligi Jaan Poska viimne teekond.
Toda sündmust oli kaasaegsete kirjelduste järgi tunnistama tulnud otsata suur rahvahulk. Ja täna, kes te kõik olete siia kogunenud, annate kinnitust Jaan Tõnissoni sõnadele. Tõnisson ütles järelehüüdes, et kuigi Jaan Poska kaotus Eestile ülisuur on, saab Eesti sellest üle, kui Jaan Poska vaim kogu rahva ja tema
juhtivate töötegijate keskel edasi elab. See ongi tõsi, Jaan Poska väärib ja pälvib meie rahva igavest austust.
Tänan vabariigi valitsuse nimel kõiki inimesi, kelle idee ja töö viljana see mälestusmärk siia kerkis. Mul on suur au Jaan Poskale pühendatud mälestusmärk avada.»