/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/02/01/305189t1hb162.jpg)
«Mis uudist?»
«Uudis on see, et istuv eluviis tapab!» vastab läbi lumetuisu mu poole kalpsav Ragnar Viir. «Ma pean teile rääkima, kui kiiresti see juhtub!»
Lamamispaus tööl aitab kauem elada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ragnar Viir on peamiselt Soomes töötav arst, kes Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas käsil oleva doktoritöö pärast sagedasti ka Eestis käib.
Ta on 66 aastat vana, 178 sentimeetrit pikk ja 74 kilo raske. Mehe heast vormist annab märku see, et kui ta üle lumevallide mulle läheneb, siis ta mitte lihtsalt ei hüppa, vaid lausa põrkab enne neid lumevalle maast lahti.
«Miks saavad suured poliitikud sagedasti trombe?» küsib Ragnar Viir ilma pikema sissejuhatuseta, kui oleme end vestluseks toimetuseruumes sisse seadnud. Ja vastab: «Sest nad lendavad palju – nad ju istuvad!»
Ragnar Viir toob näite Soome peaministrist Matti Vanhanenist, kes sai 2004. aastal jalga trombi ja kes on oma haigusest ajakirjanduses avalikult rääkinud.
Teise näite toob Viir 20-aastasest Lõuna-Korea IT-spetsialistist, kes olevat unustanud end arvuti taha tööd tegema vist isegi 80 tunniks ning siis tõusnud püsti ja heitnud hinge. Põhjus: tromb sääres, mis liikus kopsu ja tekitas trombemoolia.
Ragnar Viir tõstab tähelepanu tõmbamiseks korraks näpu püsti ja palub endast mitte valesti aru saada.
«Istumine on väga hea asend vestlemiseks, mõtete vahetamiseks, kontserdi kuulamiseks ja töö tegemiseks,» ütleb ta. «Aga me peame meeles pidama, et me ei istuks end enneaegu vanaks.»
Ragnar Viiru sõnul sõltub inimese tervis arstiabist vaid 10 protsenti, bioloogilistest eeldustest 20 ning elustiilist ja keskkonnast 70 protsenti.
«Valu ja väsimus toob haigused, pikk istumine tapab,» ütleb Ragnar Viir veel kord ning ennustab hädasid ja loetleb haigusi neile, kes end kätte ei võta.
Pikalt istudes ei saa luud ja lihased piisavalt koormust. Süda, kopsud ja muud elundid töötavad loiult, energia tarbimine väheneb. Algavad kõhu- ja soolestiku hädad. Kaal tõuseb, risk südame- ja veresoonkonnahaigustesse haigestuda suureneb. Lõpptulemus: halb enesetunne ja kehv elukvaliteet ning lühem elu.
«Isegi töötamata teeb pelk istumine kaela, turja ja õlavöötme valusaks,» ütleb Ragnar Viir, ja selles osas olen ma temaga väga nõus.
Isegi Euroopa Liidu direktiivides olevat tema sõnul kirjas soovitus, et üle 50 minuti ei tohiks inimene järjest istuda.
Kus on lamamismatt?
Ragnar Viir tahab näha mu töökohta ja vaatab arvutilaua ümber otsivalt ringi.
«Kus teil lamamismatt on,» küsib ta, ja ma saan aru, et see on vaid natuke naljaga pooleks küsitud. Tegelikult eeldab ta, et mul võiks olla võimlemismatt töö juures, aga ei ole.
Ragnar Viir ei heitu ning heidab paljale põrandale pikali.
«Üks viiendik lihaspingetest ja üle poole survest lülisamba vaheketastele kaob pikali heites kohe,» ütleb ta ja palub, et ma katsuksin ta kaelasooni enne lamama heitmist ja siis lamamise ajal.
Tunnistan, et vahe on tuntav. Lamava Ragnar Viiru õlavöötme- ja kaelalihased on üllatavalt pehmed ja lõdvestunud.
«Näete, inimese puudutamine annab väga palju infot,» ütleb ta võidukalt.
Ja just niisuguse lamava asendi soovitab Ragnar Viir sisse võtta päevas iga istuva töötunni lõpus. Ja mitte ainult.
Ragnar Viir kõnnitab mu ees põrandal lamades jalgu, liigutab käsi ja õlgu, võtab korraks sisse turiseisu ja rullib ennast edasi-tagasi. See kõik on tuttav. Ütlen, et mul on spordiklubis üks trenn, kus ma hea meelega kõike seda teen.
Ragnar Viir aga vastab, et isegi neile inimestele, kes end regulaarselt treenivad, mõjub pikaajaline istumine tervist laastavalt ja et viimane aeg on sellest aru saada.
Vanemtoimetaja kõnnib läheduses ja näeb mu kummalist intervjuu-võtmist pealt.
Küsin Ragnar Viirult seepeale, mida mina peaksin oma bossile selgituseks ütlema, kui ma keset tööpäeva, kus trükki minevad lood minutitki hilineda ei tohi, end mitu korda võimlemismatile pikutama heidan.
«Just selles küsimuses kontsentreerub kogu ettevõtmise õnnestumine!» sõnab Ragnar Viir ja alustab oma loengus järgmist peatükki.
Ta toob näiteid, kui palju maksavad töötajate haiguspuhkused ja taastusravi ning missugune kokkuhoid see töökohtadele tegelikult oleks.
Ta ütleb, et Eesti on väike ja just väiksus on Eesti trump. Kõik koos õigeid tegusid tehes muudavad Eesti elu paremaks, usub ta.
Ei ole vaja muud, kui pikkida oma tööaeg väikeste lamamispausidega ehk väljuda sellest konservatiivsest, paindumatust ja ebatolerantsest ühiskonnast. Nii saab elukoorem kergem.
«See on uus suhtumine,» sõnab ta. «Ei ole vaja kalleid uuringuid ega personaaltreenereid, lihtsalt on vaja mõtestada elu, doseerida liikumist targalt. Töökohad on ajaloos varemgi just need paigad olnud, kus õpetatakse inimesi tervislikult sööma ja õigeid hügieeniharjumusi omandama.»
Ragnar Viir märgib lõpuks, et lamamispausid teevad inimesele sõbralikuks ta tööaja, kuid need ei korva teisi suurepäraseid liikumisharrastusi, mis ka on kõik tervisele vajalikud, ega võistle nendega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku taastusarst Elmar Mustimets, kellele enne loo trükkijõudmist helistasin, oli Ragnar Viiruga põhimõtteliselt nõus.
Teine arvamus
«Ega see vale ettepanek ole. Lamades on koormus seljalülivahemiku ketastele palju väiksem kui seistes või istudes,» ütleb ta. «Mul on endalgi olnud üks seljavaludega südikas naispatsient, kes tassis endale kušeti töö juurde, sest ta leidis, et peab vahetevahel pikali olema, muidu ei saa töötada.»
Elmar Mustimets märgib aga veel, et eks ole ka teisi vahendeid, kuidas ennast istumise vahepeal lõõgastada. Näiteks lihtsalt püsti tõusta, kannad vastu maad suruda ja end tugevasti sirutada või siis rippuda kas või ukse lengist kinni hoides.
Lõpuks selgitab Elmar Mustimets natuke ka anatoomiat, öeldes, et lülivahemiku ketastel ei ole veresooni ja seetõttu ei saa nad toitu otse versoonte kaudu, vaid ümbritsevatest kudedest osmoosi kaudu.
«Kui seljalihased liiguvad, siis toitained lähevad neisse sisse ja laguproduktid eralduvad. Aga kui keha on ühtlases staatilises olekus, siis toitainetega varustatus halveneb, tekivad ainevahetushäired, mis põhjustavad valulikkust. Just see tunne sunnibki seljalihaseid liigutama,» räägib ta.
Suur lamamispaus
• Soome fotograafi Yrjö Tuunaneni foto Vietnami kingatehase tüdrukutest näitab ilmekalt, et ka ekspluateerijatelt on midagi õppida. Töötajad pannakse lõunatunnil odavalt taastuma, et neilt õhtupoolikul maksimumtöötulemust kätte saada.
• IT-gigant Google on oma Zürichis asuvad kontoriruumid sisustanud aga kuuldavasti lausa erilisel viisil. Büroos on post, mida mööda end puhkeruumi libistada, ning seminaritoas võrkkiiged, milles loengupidajat jälgida.
• Eestis soovitab füsiaater Ragnar Viir häbenemata töö juures mõnikord ka põrandale või lauale pikali heita ning jalgadega kõnnisamme teha.