Unipiha algkool Tartumaal asub vanas puitpõrandaga koolimajas, mille akna taga rippuv lindude söögimaja neljapäevahommikuse tuisuga vastu aknaruute peksis. Klassis akna all seisid reas uisud ja suusasaapad.
Bullerby lapsepõlv Pangodi järve kaldapealsel
30. jaanuar 2010, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me fotograaf Margusega autoga kooli juurde sisse pöörasime, laiutasid teedel juba prisked tuisuvaalud. Sellest hoolimata oli maja ette lumme torgatud kaks paari suuski ja koolimajas käis elu.
Tuulekülma temperatuur oli hommikul –28 kraadi, tuiskas ja ilm oli jõle, aga klassi tuli ikkagi kümme õpilast kuueteistkümnest. Mõne lapse isal ei läinud auto käima, mõni aga jäi ema loal koju.
Triinu Mäemets ja Giisela Sprenk toodi sel karmil talvepäeval autoga, aga tavaliselt peavad nemad kõndima koolini ligi kaks kilomeetrit. «Kui temperatuur on kuni kümme miinuskraadi, siis tuleme jala, aga kui on külmem, siis toovad vanemad autoga,» räägib Giisela. Kui ilm sobib, panevad lapsed ikka suusad alla.
Mis seal kodus ikka teha
Neljapäeval tulid lapsed kooli enda jutu järgi seepärast, et mis seal kodus ikka teha. Koolis on mõnusam. Giisela ja Triinu koolitee on üks ja teel kooli mööduvad nad männimetsast, kus asub tüdrukute onn. Onne on Unipiha kooli ümber üldse suurem hulk. Kodu poole minnes marsivad tüdrukud aga mäest üles ja pööravad teinekord ümber, et vaadata Pangodi järve, mis paistab künkalt nagu peo peal.
Õhtusel koduteel võib lapsi ehmatada jõkke kargav kobras või tee ääres jõlkuv rebane. Katriin Sild ajas üht reinuvaderit kooliteel jalgrattaga pikemalt taga. «Ta jooksis minu ees mäe otsa ja mina vingerdasin rattaga taga nii, et ta võssa ei saaks joosta,» räägib Katriin.
Koolijuht Eha Jakobson seletab, et kui tema oli laps, siis lumi kogu aeg kriuksus külmast. «Külm ilm on talvel normaalne ja ei ole mingit põhjust normaalse talve üle kurta,» räägib ta. Ja veel – kui lund ei ole, siis on Unipiha lapsed nagu haiged. «Nad ootavad lund nii hullusti!»
Selle kinnituseks jooksid lapsed neljapäevase vahetunni ajal hoolimata tuisust õue ja kui ma neile palja peaga järgnesin, sain riielda, sest nõndaviisi saavat kõrvapõletiku. Kevaditi ja sügiseti jõuavad poisid teinekord aga kooli või koju läbimärjana, sest vahepeal on jalad kõigis kraavides-ojades-lodudes läbi leotatud.
Unipiha kool ei ole betoonplokkidest monstrum, milles käisin mina, see on sedalaadi kool, kus käisid minu vanaema ja vanaisa. Mõnigi Unipiha kooli laps võib öelda, et siin käis juba tema vanaema.
Viimased ahjud
Siin laovad lapsed ise talvepuud riita ja riisuvad sügiseti lehti. Hoolt tuleb kanda ka õunaaia eest. 1878. aastal ehitatud karjamõisas on kolm ahju, mida koolipere õhtuti kütab. Külmade ilmadega tuleb hommikul veel tuld alla panna, et Unipiha õpilastel külm ei hakkaks.
Unipiha kool on viimaseid Eestis, kus on ahiküte. «Tervisekaitse nõudis vahepeal elektrikütet, aga jätsid õnneks rahule,» sõnab Jakobson. «Nad arvasid, et meil tulevad igasugused pisilased puudega sisse, aga ütlesime, et siin on kogu aeg elektrikatkestused.» Vahepeal taheti puumajale panna sundventilatsiooni, aga sellestki pääseti. «Räägin lastele kogu aeg, et vaja on tervet talupojamõistust.»
Unipiha koolis on kaks liitklassi ja pika lauaga söögituba, kus varem elas eelmise direktori pere. Enne söögivahetundi hakkab toidu lõhn läbi söögitoa klassi immitsema. Neljapäeval aurasid kokatädi kaussides lisaks kartulitele ka suitsuribid.
Nüüd koolitavad Unipiha 1. ja 2. klassi Eha Jakobson ning kolmandat-neljandat Lembit Jakobson. Jakobsonide näitlejast tütar Maarja käis samuti Unipiha koolis.
Sellest väiksest koolist on tulnud veelgi tuntud ja/või muidu tublisid inimesi. Eha Jakobsonile ei tule meeldegi, et keegi oleks päris raisku läinud. Oma eluga on saanud hakkama isegi need lapsed, kel kodus kehvad lood.
Kas Unipiha lapsed üksteist mõnikord kiusavad ka? Ikka kiusavad, peaasjalikult rivaalitsevad tüdrukud poistega. Kui tüli tuleb majja, siis tuleb kogu seltskond kokku ja hakkab tüli arutama. «Eks me siis arutame, kuidas oleks saanud tüli ära hoida,» lausub üks lastest.
Lembit Jakobson teatab, et igas mängus on reeglid ja tülid tekivad ikka siis, kui reeglitest ei peeta kinni. «Tuletame tüli arutamise käigus reeglid meelde ja rahu on majas,» räägib ta.
Mida lapsed arvavad sellest, et väikseid maakoole pannakse järjest kinni ja nemad on ühed viimastest pisikoolide õpilastest? «Minul on sellest küll kahju, sest mulle meeldivad väiksed koolid, sest siin oleme kõik sõbrad,» räägib 4. klassi tüdruk Katriin Sild, kes peab veel tänavu sügisel suuremasse kooli minema.
Mõnikord tulevad endised õpilased kooli, et süda soojaks saada. «Üks suur pikk poiss tuli oma pruutigi meile näitama – igavene pikk, hea, et lakke kinni ei jäänud,» räägib Eha Jakobson.
Minu koolitee talvel
Näitleja Maarja Jakobsoni 3. klassi kirjand 1987. aastal
Minu koolitee ei ole pikk. Asub ju koolimaja kodust vaid paarisaja meetri kaugusel.
Hommikul tõusen kell 8.30. Siis riietun, söön ja lähen kooli. Kõigepealt lähen ma mööda meie laudast, kust vahel kuuldub hanede kaagatamist. Seejärel pööran ma suurele teele.
Minust vasakule jäävad põllud, kus suvel kasvas oder, aga nüüd on lumi. Õige varsti lõpeb põld ära ja siis on risttee. Pärast ristteed algavad pajupõõsad. Kui pajupuhmastik ära lõpeb, on üks väike tiik.
Tiigi kaldal on jälle põld, kus kasvasid kartulid, aga nüüd on lumi. Tiigi teises otsas on üks pikk-pikk kasvuhoone, kus suvel olid kurgid ja tomatid, aga nüüd on kile katkine ja kasvuhoones on ka lumi. Siis tuleb ettevaatlikult üle tee minna ja juba ongi koolimajja viiv kaseallee. Allee paremal nurgal kasvavad kolm lehist ja kadakad. Kui kaseallee ära lõpeb, ongi koolimaja.
Astun trepist üles, pühin saapad lumest puhtaks, sisenen koridori, võtan üleriided seljast, panen sussid jalga ja astun klassi.