Looduspiltnik eelistab vormelile saarmast

Sven Začeki autoportree, võetud üles Jõgevamaa odrapõllul. Foto: Sven Zacek

Hiljuti juhtus Pärnus müstiline lugu. Uue Kunsti Muuseumis avati Sven Začeki kakufotode kordusnäitus, mispeale üks händkakk end vastu muuseumi akent uimaseks lendas ja hange kükitama jäi.

Mis seal Pärnus õieti sündis?

Ma pole sellest veel kuulnudki. Müstika küll. Võib-olla ta nägi läbi klaasi mõnda kakupilti ja tahtis oma territooriumile tungijale koha kätte näidata.

Tulite kolmapäeval Saaremaalt, olite seal kaks päeva. Mis oli suurim elamus?

Merejääl kõndimine Panga panga all. Käisime naisevenna perega hommikul päiksetõusu, õhtul loojangut pildistamas. Hommikul lõi merelt väga kõva tuule, nii et kaugemalt, kus meri poolenisti lahti, hakkas jää triivima kalda poole ja tekitas rüsijää kuhjasid. Olin selliseid näinud, aga polnud näinud, kuidas nad tekivad.

Kui elustate oma peas hiljutisi elamusi Norrast, kas mõtlete, et Eesti loodus on küll kodune ja armas, aga Norraga võrreldes lahja?

Olen mõelnud, et Haanja kõrgustikul võiks ikka olla kas või üks 700–800 meetri kõrgune tipp. Aga samas, kui selliseid oleks vaid üks, oleks sellele ilmselt ammu suusanõlvad tehtud ja midagi ürgset seal vaadata poleks.

Kui käin Norras, mõtlen: huvitav, kas norrakad mägedest ära ei väsi? Kuhu sa ka ei vaata, kogu aeg paistab kusagilt mõni mägi. Ma arvan, et on hea, et igal pool on isemoodi. Norras pole Eestiga sarnaseid laugastega rabasid, mis on meie suur rikkus.

Mulle on jäänud mulje, et te piltlikult öeldes ei lähe juba aastaid tualettigi laskevalmis fotoaparaadita.

Ei ole päris nii. Kui aparaat käes, väljun tavaliselt kodust ikka looduse pildistamise mõttega. Aga kui ka muidu pikemaks autosõiduks läheb, panen ikka aparaadi kõrvalistmele. Hundiseades, nagu mina ütlen: teleobjektiiv ees ja säri paika keeratud.

Aga kuna teen sõbraga re­portaažiblogi, siis juhtub vahel, et lähen fotokaga ka näiteks poodi. Püüan loomulikke ilmeid ja poose.

Kas elate pildistamisest ära?

Ainult pildistamisest kindlasti mitte. On vaja kirjutada, teha fotokoolitusi. Ainult loodusfotodest võib ära elada poissmees, kellele vanemad kinkisid maja ja auto.

Kui kallilt olete müünud oma kõige kallima foto?

See oli kindlasti händkaku pilt, mis oli üleval BBC Wildlife'i portfoolios. Ostis vist üks Saksamaa teleajakiri, mille meelelahutusosas ilmus kaku-eri. Maksti 450 eurot.

Eesti olude taustal on see väga hea hind. Eestis ei saa kaanefoto eestki üle 800 krooni.

Mis on saanud teie ja Jaak Põdra loodusfotoajakirjast Lofo?

Ilmunud on üheksa numbrit, aga mullu jõudsime välja anda ainult aasta esimese numbri, sest reklaamirahast, mis kattis trükikulu, kukkus pool ära.

Nüüd on mingi lootus, et rahaasjad hakkavad veidi paremaks minema.

Olete rõhutanud, et ei kummarda kaubamärke ja peate naeruväärseks friikide kemplemist, kas parem on Canon või Nikon. Kas muud marki korralikke peegelkaameraid looduspiltnikele polegi?

Ei ole. Peamine puudus muud marki fotokatel on autofookus, mille kiirus ei jõua sõrmele järele. Hetk möödub enne, kui pilt objektiivis teravaks läheb.

Kas majanduskriis tähendab Eesti loodusfotograafia tippudele seda, et 100 000-kroonine aparaat ja sama kallis objektiiv vahetatakse neli korda odavama vastu?

Sel pole mõtet, sest 100 000-kroonise kaamera eest ei saa edasi müües rohkem kui 50 000 krooni. Aga kui siiski müüa, tuleb tipploodusfotoga hüvasti jätta.

Kas hea loodusfoto peab suutma viia inimese pildistatud keskkonda?

Tõelise elamuse saamiseks peab olema ka isiklik kogemus. Kui vaatad pilti sookailudest, aga ei tea, kuidas sookail lõhnab, jääb pool emotsiooni puudu.

Kas te pole tundnud tahtmist hakata ilusaid modelle pildistama? Põder ja kits pole ju üldse glamuursed.

Pikajalgseid iludusi näeb tänaval iga päev, põtra iga päev ei näe. Aga pulmi ma pildistan suviti hea meelega.

Mulle meeldib see pinge, mis kaasneb vastutusega tabada inimeste elu tähtsaimad hetked. Oled terve päev varvaste peal. Salata ei saa ka seda, et lühikese ajaga teenib üsna hästi.

Oma esimese digikaamera saite vormeliennustusel võidetud 20 000-kroonise kella müügirahaga. Olete tänini vormelihull?

Ei ole. Kui on valida vormel või saarmas, siis valin saarma. Aga kui saan, vaatan ka vormelit. Mulle meeldib võistlus mees mehe vastu.

Teie viimane raamatuelamus?

Fred Jüssi elulooraamat. Enne seda vist Kivirähki ussisõnade raamat. Olen seda juba viis-kuus korda lugenud.

Teil on sotsiaalvallas töötav abikaasa ja kaks väikest last. Kuidas isaks saamine teid muutis?

Nooremana olin väga püsimatu. Tuttavad on imestanud, kuidas suudan praegu nii kaua ühel kohal istuda. Pere tekkimine andis juurde hingerahu, mõtted on kuidagi kontsentreeritumad.

Nüüd on eesmärk lastest inimesed kasvatada.

Kas naine põtradele ja kakkudele armukade ei ole?

Ei paista olevat. Ta jõudis minu käikudega harjuda juba ammu enne laste sündi. Muidugi on kahju, et kahekesi koos me naljalt enam metsa ei satu. Ja muidugi tuleb teha kompromisse, aeg-ajalt mõni plaanitud metsaskäik ära jätta.

Hakkasite väga noorena jahimeheks ja vahetasite püssi ruttu fotoaparaadi vastu. Kas vaatate jahimehi kui vaenlasi, kes teie materjali hävitavad?

Loomad pole metsas selleks, et mina neist pilti saaks. Aga mulle ei meeldi jahimehed, kes mõtlevad, et metsloomad kuuluvad neile. Et hunt tuleb sööma minu kitse, järelikult tuleb hunt maha lasta.

Ma ei pea õigeks ajujahti. Loom piiratakse sisse ja talle ei jää mingit pagemisvõimalust. Ka on minu meelest vale jaht trofeede pärast. Loomulik on varitsus- ja hiilimisjaht, mille eesmärk on hankida metsloomaliha. Loomad on toiduahela osa.

CV

• Sündis 29. septembril 1980 Valgas.

• Õppis 1996–1999 Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, 1999–2000 Tallinna Tehnikaülikoolis tootmistehnikat ning 2000–2006 Tartu Ülikoolis majanduse modelleerimist.

• Preemiaid: «Looduse aasta foto 2009» esikoht kategoorias «Inimene ja loodus», teine koht kategoorias «Loomad tegutsemas». Esikoht Eesti Looduse 2009. aasta fotokonkursil loomapiltide kategoorias. «Looduse aasta foto 2008» kaks esikohta loomaportreede ja maastikupiltide kategoorias.

• Raamatud: «Kohtumisi metsloomadega» (2006), «Värvide lend» (2007).

• Abikaasa Triin Začek, lapsed Evalotta (3) ja Fred (8 kuud).

Arvamus

Jaak Põder
Sõber ja piltnik

Sven on ühtaegu andekas ja töökas ja tänu sellele kuulub ta kindlalt Eesti loodusfotograafide paremikku. Täiesti vabalt kannatab ta aga välja ka võrdluse maailma tippudega. Ta ei jää maha vendadest, kes pildistavad näiteks National Geographicule.

Kahtlemata on ta kohusetundlik. Meie koostöö ajakirja Lofo tegemisel on olnud lihtne. Leppisime kohe kokku, et teeme ainult seda, millega mõlemad on nõus. Sven vaidleb, aga oma arvamust peale ei suru. Ja väga tore on see, et ta ei jää passima, kui on tarvis midagi teha, vaid teeb ära.

------------

Triin Začek
Abikaasa

Sven on täpselt selline, nagu välja paistab – otsekohene. Ei mingit keerutamist, silmakirjalikkust, ilustamist ega valehäbi.

Mulle on Sven eelkõige hea sõber. Temaga on mõnus piparmünditee tassi taga unistada tulevastest reisidest ning võtta ette pildistamisretki loodusse. Seda viimast on viimastel aastatel kahe lapse kõrvalt kahjuks vähemaks jäänud.

Isana on Sven väga hoolitsev. Talle meeldib lastega mürada ja siis on meil majas nakatavalt palju naeru. Oma tööd – pildistamist – teeb ta kogu hingega. Huvitava ilma korral hüppab ta kohe autosse ja põrutab metsa.