Ilmar Novek: digibokside paratamatus

Ilmar Novek Foto: Sille Annuk

Suurimat kasumit toovad tavaliselt massiliselt tarbitavad müügiartiklid, nagu hambapasta või pesupulber. Siin kulub ka reklaamiks kõige rohkem raha – jälgigem kas või suvalist kommertstelevisiooni kanalit.

Praegusel ajal on aga leitud veel parem kaup, mille ostmine on suisa paratamatu. Selleks kasutatakse ära üleminekut digitelevisioonile. 

Digibokside reklaam ületab arvatavasti kõikvõimalikke muid müügiartikleid, seega paistab raha televisioonis reklaamiaja ostmiseks piisavalt jätkuvat. Lisandub veel digitaalse lahendusega televiisorite müügitulu.

Kahtlemata on pildi kvaliteet parem ja reklaam sellest küljest igati õigustatud. Enamikus Eesti peredes on televiisor juba pikemat aega olemas ja paljudel elanikkonnast sisustab see olulise osa meelelahutusele pühendatud ajast.

Kas aga on õige saada ülikasumit ka pensionäridelt, kellest paljud niigi vaevu ots otsaga kokku tulevad?

Valimiseelsel ajal oleks oodanud kas või üheltki erakonnalt, kes pensionäridele taevamannat lubas, ka nende huvide tegelikku kaitsmist, vaba aja sisustamise kulutuste vähendamise eest seismist. Paraku pole seda teemat siiani puudutatud.  

Kelle poolt ja kelle või mille vastu siis tegelikult tuleks võidelda? Piimasõjas on hinnakujunduse ahel küllalt selgeks tehtud ja eestvõitlejaks on põllumehed.

Digibokside hinnaahel tundub peale ostuhinna ning transpordi- ja müügitegevusega seotud kulutuste samuti selge olevat, puudub aga eestvõitleja. Ülikasum ei ole meie riigis keelatud ega ka erimaksustatav, tarbija peab end ise kaitsma.

Arvestades, et peamised tootjamaad on käesoleval juhul riigid, kus toote omahind ei tohiks ületada 10 USA dollarit, ning ka 500-kroonise müügihinnaga saab müüja oma kaubanduslikud kulud tasa ja kasumi ilmselt kätte, võiks praegusest turuhinnast poole väiksem hind müüja jaoks sobiv olla. 

Kasumit soovitakse aga alati rohkem ja sundostmine pakub selleks parimaid võimalusi. Kas kasum jääb sel juhul maaletooja või kaupmehe kätte, ei olegi tarbija jaoks esmatähtis. Kauplustes on hinnad küllaltki ühtlased ja vaevalt siin kartellikokkulepet saaks leida.

Kindlasti jääb osa telerivaatajaid järgmisel suvel tuhmi pildikasti ette, olgu siis põhjuseks maksevõimetus, hooletus või midagi muud. Heaoluriikides olevat sellisel juhul abiks tulnud riiklik rahaline toetus, kuid seda pole meil praegu vist kuskilt võtta. Ja miks peakski riik kaubandusliku ülikasumi tootmist soodustama.

Munitsipaalpood pensionäride erivajaduste rahuldamiseks ei ole tänapäeval ilmselt mõeldav. Kuidas aga saaksid vähem maksuvõimelised inimesed siiski ka aasta teisel poolel telerist saateid vaadata?

Järgmised valimised on piisavalt kaugel, et apelleerida valituks pürgijate lubadustele. Üks võimalus on loota kaubanduskettide hinnaalandusele, näiteks jaanipäeva eripakkumisele.

Viimasel juhul ei ole siiski selge, kuidas pensionärid oma mured lahendada saaksid. Kui näiteks kuulutada välja soodusmüük pensionäridele, tekib tõenäoliselt kohe ka asjast huvitatud rühm kauplejaid, kes püüab olukorda ära kasutada, lootes pensionäridest tankiste teha.

Lisaks on pensionäre igasuguseid – mitte ainult vanaduspensionil olijad, vaid ka kõikvõimalikud jõukad eripensionärid.

Aega on siiski piisavalt, et olukorda kas või seadustega reguleerida, ka valituks saanutel pole veel hilja oma valimislubadusi täita. Digireformini jääv aeg on piisav, et kõiki neid küsimusi lahendada.

Pensionäride õiguste eest võitlemiseks on pensionäride ühendused, kellel peaks olema parim info selle kohta, kes tõepoolest abi vajavad.

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit peaks olema igati sobiv ka digi­reformiga kaasnevate probleemide lahendamiseks. Toimekatest tegijatest ei tohiks puudus olla.

Et luua poolaastaks sobiv fond, selgitada abivajajad, luua jaotusmehhanism, suhelda sotsiaalministeeriumi ja omavalitsustega ning kaubandussüsteemiga, ehk isegi tellida Hiinast konteineritäis kaupa – kõik see nõuab aega.