Kui lisame kasvavatele otsestele hariduskuludele mobiilsusest (laste kodust kaugel koolis käimisest) tulenevad kulud, valede investeerimisotsustega (suletud koolid) kaotatud raha jms, pole praegune hariduskorraldus sugugi odav. Või vastupidi, reformiga seoses arenguks kavandatud kulud pole ülemäära suured.
Kui võtame veel arvesse, et Eestis on sisuliselt kaks riigikeelt ja seetõttu ka kakskeelne haridus (või vastupidi, kakskeelne haridus on tõend sisuliselt kahe riigikeele olemasolust), siis saame veel kümned ebaefektiivselt kulutatud miljonid.
Olukorda on küll hakatud muutma gümnaasiumis eestikeelsete ainete lisamisega ja lasteaedades eesti keele õpetamisega, aga sisemiselt integreerituks on haridussüsteemi veel vara nimetada.
Nagu näeme Tallinna koolide sulgemise plaanidest, on haridusvõrgu muutmine tegelikult alanud. Mitte ministeeriumi ja valitsuse pakutud idee järgi, nii et tugevneksid nii linna- kui ka maakoolid, vaid ikka nii, et säilitada olemasolevat eeliste süsteemi. Et ligi 6000 maakonnast Tallinnas käivat last ikka pealinna koolide nimekirjades püsiks.
Varem või hiljem läheb sarnast teed ka Tartu. Naljakas, et seda ebameeldivat tõde ei ütle välja mitte kohalikud poliitikud, vaid riigikogu liige Helmer Jõgi (TPM 25.01).
Kuigi koolivõrku tuleb ümber korraldada, pole mingit põhjust arvata, et Tartu linn 1600-le mujalt pärit lapsele mõista annaks, et «Tartu pole parim koht õppimiseks». Pigem ikka: «Olete oodatud!»
Valik kodust kaugel
Isevooluline omavalitsuste disainitud hariduskorraldus ei kindlusta võrdseid võimalusi haridusele. Seda on juba ammu mõistnud lapsevanemad, valides järjest sagedamini kodust kaugele jääva kooli.
Seda tunnistab kasvav hulk spetsialiste, kes kinnitavad, et riiklikule gümnaasiumile pole alternatiivi. Viimaseid eristab üksteisest vaid arusaamine sellest, kes peaks algatusega riikliku gümnaasiumi asutamisest välja tulema – kas riik (maavalitsus), omavalitsus või lapsevanemad. Viimast võtet kasutas kunagi haridusreformi tegemiseks raudne leedi Margaret Thatcher.
Tundes hästi praegust haridusministrit, tean, et kõige vähem soovib ta oma nimele lisandit raudne. Paraku tundub, et praeguses Eestis peab üldkasulike reformide läbiviija olema raudse tahte ja terasest närvidega naine või mees.