Jüri Kõre: võrdsed võimalused – tänan, ei

Jüri Kõre.

FOTO: Pm

Kindlasti on Eestimaal tuhandeid inimesi, kes teavad päevakorral olevatest haridusuuendustest vähe. Ja kuni neid jagub, saavad muutuste tõrjujad öelda: teema on tähtis, kuid vaadake kui palju teadmatust sellega seondub. Tuleb veel mõõta, enne kui lõikama hakata.


Tõesti, on asju, mida saab ümberkorraldusi tehes paremini tasakaalu sättida, aga on ka asju, mis on juba pikalt tasakaalust väljas. Viimaste alla kuulub meie demograafiline olukord. Selle seltskonna suurus, keda tänane ja homne kool, on ta siis ühendatud või lahutatud põhikool ja gümnaasium, õpetama peab.



On minugi käest korduvalt küsitud, kas me ei käitu koolivõrku reformides sama rumalalt nagu 1990. aastatel hoogsalt lasteaedu sulgedes. Laste arv ju kasvab tulevikus ja koolikohad on jälle hinnas.



Veel kurvem perspektiiv


Vaadake lisatud pilti. Jutt sündimuse hoogsast tõusust on poliitpropaganda, mida ei tasu üle hinnata. Lapsed, kes 5, 10 või 15 aasta pärast võiksid gümnaasiumisse minna, on juba sündinud.



Praegusega võrdset, veel vähem suuremat õpilaste arvu ei paista üheski maakonnas, kahes maakonnas (Harjumaal ja Tartumaal) on langus keskmisest pisut väiksem. Väiksem langus, mitte tõus.



Kaugemad ajad pakuvad veel kurvemat perspektiivi. 2008. aastal oli meil kuni 15 aasta vanuseid lapsi ja noori ligi 200 000, Eurostati prognoos kuulutab, et 2060. aastal on neid ainult 160 000.



Tunnid ja aastad, mida aja mõõtmiseks kasutame, on küll ühepikkused, aga aeg liigub erineva kiirusega. 2005. aastal valmis poliitikauuringute keskusel Praxis uurimus «Üldhariduskoolide võrgu korraldamine». Selles konstateeriti, et eelnenud kümnendil suleti Eestis rohkem kui sada kooli. Sealjuures gümnaasiumide arv kasvas.



Järgmise kümnendi prognoos oli samuti hull. Kui senine areng jätkub, siis suletakse veel kakssada. Aeg on hakanud hariduskorralduses kiiremini liikuma. Tollane haridusminister ei jõudnud kogutud teadmisi kasutada, uus, tema asemele tulnud, ei pööranud teemale erilist tähelepanu. Alles kolmas, praegune minister, julges tunnistada asjade kehva seisu.



Tuline õigus on neil, kes väidavad, et haridusuuendused ja halduskorralduse reformimine peaks käima käsikäes. Nii on see olnud kunagi ammu Eestis (1938. aasta vallareform tõmbas piirid koolipiirkondade järgi) ja mujal tänapäeval. Näiteks Põhjamaade 1970. aastate haldusterritoriaalse kaardi ümberkujundamisel.



Praegu peetakse Euroopas omavalitsuskorraldust muutes silmas mitte enam hariduse, vaid sotsiaalhoolekande perspektiivi. Kool (et keskmine vald suudaks üleval pidada vähemalt gümnaasiumi) oli ka 2000. aasta haldusterritoriaalse reformi keskmes.



Praegu, nagu öeldud, tiksub aeg hariduse jaoks kiiremini kui kümnend tagasi. Kuna haldusterritoriaalne reform luhtus, ei saa haridusuuendusi käsitleda mitte omavalitsuskorralduse, vaid riikliku halduse aspektist. Seega on maakond, mitte üksik omavalitsus, väikseim üksus, mille raames on mõtet asju hinnata.



Pigem raha, koolimaja...


Võrdsed võimalused haridusele on arenenud ühiskonna seisukohast suurimaid väärtusi. Ega asjata mõõdeta inimarengu indeksit hariduse, keskmise eluea ja riigi sisemajanduse kogutoodangu näitajate kaudu.



Esimene indeks on meil päris kõrge, teised kaks, mis kirjeldavad seda, kui targalt me oma koolis saadud teadmisi kasutame, pole silmapaistvad.



Võrdsed võimalused on ka haridusuuenduste ideede seas tähtsal kohal – võrdsed võimalused põhihariduse saamisel, senisest võrdsemad võimalused gümnaasiumi, kõrgkooli, tööturule pääsemisel. Ei saa öelda, et oponendid teemat sellest aspektist ei vaata.



Siiski kõlab kritiseerijate suust sagedamini sõnu raha, koolimaja, õpilaskodu, koolibuss, õpetaja töökoht jne.



Arutelu nendel teemadel ei tohiks iseenesest peljata, sest samadel sõnadel on ju sisu ja mõte ka siis, kui me oma koolivõrku ei muuda.



Kui lisame kasvavatele otsestele hariduskuludele mobiilsusest (laste kodust kaugel koolis käimisest) tulenevad kulud, valede investeerimisotsustega (suletud koolid) kaotatud raha jms, pole praegune hariduskorraldus sugugi odav. Või vastupidi, reformiga seoses arenguks kavandatud kulud pole ülemäära suured.



Kui võtame veel arvesse, et Eestis on sisuliselt kaks riigikeelt ja seetõttu ka kakskeelne haridus (või vastupidi, kakskeelne haridus on tõend sisuliselt kahe riigikeele olemasolust), siis saame veel kümned ebaefektiivselt kulutatud miljonid.



Olukorda on küll hakatud muutma gümnaasiumis eestikeelsete ainete lisamisega ja lasteaedades eesti keele õpetamisega, aga sisemiselt integreerituks on haridussüsteemi veel vara nimetada.



Nagu näeme Tallinna koolide sulgemise plaanidest, on haridusvõrgu muutmine tegelikult alanud. Mitte ministeeriumi ja valitsuse pakutud idee järgi, nii et tugevneksid nii linna- kui ka maakoolid, vaid ikka nii, et säilitada olemasolevat eeliste süsteemi. Et ligi 6000 maakonnast Tallinnas käivat last ikka pealinna koolide nimekirjades püsiks.



Varem või hiljem läheb sarnast teed ka Tartu. Naljakas, et seda ebameeldivat tõde ei ütle välja mitte kohalikud poliitikud, vaid riigikogu liige Helmer Jõgi (TPM 25.01).


Kuigi koolivõrku tuleb ümber korraldada, pole mingit põhjust arvata, et Tartu linn 1600-le mujalt pärit lapsele mõista annaks, et «Tartu pole parim koht õppimiseks». Pigem ikka: «Olete oodatud!»



Valik kodust kaugel


Isevooluline omavalitsuste disainitud hariduskorraldus ei kindlusta võrdseid võimalusi haridusele. Seda on juba ammu mõistnud lapsevanemad, valides järjest sagedamini kodust kaugele jääva kooli.



Seda tunnistab kasvav hulk spetsialiste, kes kinnitavad, et riiklikule gümnaasiumile pole alternatiivi. Viimaseid eristab üksteisest vaid arusaamine sellest, kes peaks algatusega riikliku gümnaasiumi asutamisest välja tulema – kas riik (maavalitsus), omavalitsus või lapsevanemad. Viimast võtet kasutas kunagi haridusreformi tegemiseks raudne leedi Margaret Thatcher.



Tundes hästi praegust haridusministrit, tean, et kõige vähem soovib ta oma nimele lisandit raudne. Paraku tundub, et praeguses Eestis peab üldkasulike reformide läbiviija olema raudse tahte ja terasest närvidega naine või mees.

Tagasi üles