/nginx/o/2010/01/27/302839t1ha028.jpg)
Tennisehuvi Tartu laste hulgas on suur, teab Forseliuse tenniseklubi treener Andres Kuhi, kes trillib tulevikulootusi mullu Ropka autopoest ümber sündinud tennisehallis.
Tennisistitee algab nelja-aastaselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Forseliuses treenib 60–70 last. Soovijaid on Tartus rohkem, kui klubid suudavad vastu võtta.
Lisaks Ropka saalile saab Tartus tennist õppida ja mängida Tähtveres ja Tamme staadionil. Tennisega on tegeldud ka Ujula tänava tennisehallis.
Maast madalast mängu
«Neid on ikka päris palju, kes Eesti meistrivõistlustest osa võtavad,» hindab Eesti aasta parimaks noortetreeneriks pärjatud Kuhi forseliuslaste taset. Sel hooajal on võidetud 10 medalit.
Kui tahta tennisistina n-ö rongi peale jõuda, tasub reket kätte võtta juba 4-5-
aastaselt. «Oleneb, mida enne tehtud on,» ütleb Kuhi. «Kui seitsmenda eluaastani mitte midagi teha, on trenni tulla juba natuke hilja. Teatud koordinatsioon on juba välja kujunenud.»
Kui aga enne on võimeldud või vutti taotud, pole hilja ka seitsmeselt tennisetrenni tulla. Palju oleneb vanematest: mõni tegeleb lastega maast madalast, teised toovad lihtsalt lapse üle ukse trenni.
«Sina lähed nüüd servima! Teeme veel kaks ringi! Ühe punkti mängid ühte kasti, teise teise kasti,» juhendab ta lapsi.
13-14-aastased on juba ise teadlikumad ja püüdlevad trenni. Forseliuse klubi nii vanu enam ei võta. «Oleme rohkem võistlusspordile orienteeritud,» toonitab Kuhi, «pigem maast madalast alustada ja rohkem sportlikkusele rõhuda.» Ent Tartus on klubisid, kus ka vanemad lapsed saavad harrastaja tasemel mängida.
Trennis, mida ajaleht külastas, olid lapsed vanuses 10–14. «Üritan alati mõned vanemad lapsed nooremate gruppi sisse panna,» selgitab Kuhi. «Vanematel on huvitav heade noortega mängida ja noorematel on huvitav stabiilsemate ja arukamate vanematega mängida.»
Tennisemängija võib treeneri sõnul igaühest saada. Kuhi käealuste seas on ka epilepsiat põdenud laps, kelle praeguse mängutaseme saavutamist võib sportlikuks imeks pidada.
«Öeldakse ju, et ei ole halbu õpilasi, on laisad treenerid,» tsiteerib Kuhi kellegi kuldset tõde.
Kõiki on võimalik mängima panna, ainult mõni vajab servima õppimiseks ühe tunni, mõni sada tundi. Oluline on sihikindlus.
«Mait, jalgpallis mängitakse peaga! Tennises proovi ikka reketiga,» hüüab ta väljakule.
Ka annet on vaja. Forseliuse klubi võib uhke olla ühe Euroopa andekaima tennisisti üle.
«Kenneth Raisma magas pärast esimest trenni kuu aega, reket kaenlas. Igaühel seda ei ole, et ala hakkab nii hästi sobima,» tunnustab Kuhi. 11-aastaselt on poiss kümnekordne Eesti meister, kellele tõsist pinget pakuvad alles 16–18-aastased vastased. Viimati võitis ta Rootsis Salk Openi turniiri.
Siht – maailma tipp-20
Raismaga koos Rootsis võistelnud ja nelja hulka jõudnud Kristjan Tamm ütleb, et tennises on kõige raskem psühholoogiline pool, närvipingele vastu pidamine. Nelja-aastaselt alustanud Tamm on reketit vihistanud ligi seitse aastat. Poiss on edukalt mänginud sulgpalli, teinud kergejõustikku ja poksinud. Taskus on GP-võidud ja Eesti meistri tiitel.
«Maailma top 20 või top 50 oleks suht hea,» vihjab Roger Federeri, Boris Beckerit ja Pete Samprast fännav Tamm tulevikusihtide kohta.
Kuhi jagab lapsed kahte võistkonda ja paneb ajakirjaniku punkte lugema. Kuna pallid vihisevad üle võrgu raketi kiirusel, on lehemehel rehnutt üsna pea sassis. Pole lugu, lapsed on ise punktuaalsed ja võitja selgitamisel vaidlusi ei tule. Kaotajad teevad 15 üleshüpet.
Teine ring. «Keegi magama ei jää, Pärli jäi magama!» hüüab Kuhi. «Ole valmis, Kristjan lööb kõvasti.»
Trennirühma optimaalne suurus on kuus last. Neljane rühm oleks ideaalne, aga tuleb valmis olla selleks, et keegi haigestub või jääb muul põhjusel tulemata.
«Lastele huvitavaid ja lõbusamaid harjutusi saab teha ainult siis, kui on rohkem rahvast,» ütleb treener.
«Ärge mängige kätte! Nüüd juba oskate lüüa, tuleb hakata mõtlema, kuhu lüüa.» kõlab hüüe väljakule.
Kaks korda nädalas treenimine maksab ca 600 krooni kuus. Lisaks varustus, mis algul antakse klubi poolt. Arenedes soetab iga mängija ise endale reketi, mille hinnanumber on neljakohaline.
Tennise tase Tartus järjest tõuseb, on Kuhi kindel. Nii kaua, kui on aktiivseid inimesi eest vedamas, saab ala populaarsus ainult kasvada.
«Ohsaa, 15 000 krooni läks napilt!» röögatab Kuhi, kui fotograaf kiire kõrvalepõikega aparaadi kahurikuulina läheneva palli eest päästa suudab. Tennis on tõsine ja kiire mäng.