Tartu poisi korter sai suure tunnustuse

Viimastel kuudel on Joonas Torim pidanud korterit tipp-topp hoidma – pidevalt tahab keegi pildistamas käia. Foto: Margus Ansu

Joonas Torim on 20-aastane Tartu Kunstikooli õpilane, kelle Karlovas Alevi tänaval asuv korter valiti 2009. aasta Eesti kauneimatest kodudest teisele kohale.

«Ma arvasin kohe, et kui mul hästi läheb, siis läheb väga hästi,» ei ole Torim ise saavutuse üle väga üllatunud.

Oma pisikese, alla 14 ruutmeetri suuruse korteri esitas ta konkursile mullu suvel.

Ehkki ruumi on vähe, on sinna mahutatud kõik eluks vajalik. Olemas on nii tualett-dušinurk kui ka kööginurk, lisaks voodi, kirjutuslaud, kapp ja raamaturiiul.

Inimene harjuvat kõigega –  tõsi, 10 minutit pärast uksest sisse astumist ei tundugi tuba enam imetilluke ja pilk on lõpetanud tahtmatu «ülejäänud» korteri otsimise.

Jälle uud ideed

Torim rääkis, et ruumi on täiesti piisavalt. Tegelikult olevat peale sõbratari Tallinna kolimist eluruum tundunud koguni nii suur, et võinuks toakaaslase võtta.

Torimi sõnul on tal iga kolme kuu järel jälle uued ideed, kuidas korterit ringi teha. Seintel on tal raamitud pallaslaste joonistused, mis koolist laenuks võetud – ikka selleks, et oleks vaheldust.

Tegelikult hakanud korter «inimlikumat» kuju võtma alles siis, kui Torimi sõbratar sisse kolis. Enne seda olid ainsad värvid must ja valge. Aga siis sai tehtud näiteks voodipäits.

Päits on nagu päits ikka, kaugemalt vaadates tundub, et mingist tuhmunud metallist, sobib väga hästi ülejäänud toaga. Ainus «aga» on asja juures see, et tegelikult on uhke ja ehtsana tunduv voodikaunistus seina peale maalitud ja petab seal tähelepanematuid. «Mu isa läks seda raputama,» muigab Torim.

Korter on pärast Torimi omandusse üleminekut läbi teinud tohutu muutuse. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli see esialgu üldse kahetoaline. Vahesein lammutati maha, minema pidi ka sisseehitatud pliitahi, mis niikuinii enam korralikult ei töötanud.

«Oleks võinud ju selle alles jätta ja taastada, aga...» teeb Torim kätega hoogsa liigutuse, mis ilmselgelt vihjab sellele, et kui ruumi liiga palju oleks, võiks korterisse ka tantsusaali teha.

Maja ise on ehitatud juba 1905. aastal linavabrikandile, kelle vabriku töötajad seal elasid. Korterid olid algusest peale sama pisikesed nagu praegu.

Üleliigset ruumi ei ole, toa keskel seistes saab igas suunas teha ehk kaks pikemat sammu. Samas on pinda ikkagi piisavalt, et vajadusel saab öömaja otsiva sõbra põrandale madratsi peale panna. Ja kui vaja, siis saab sellest madratsist öösel ka rahulikult mööduda, ilma et peaks magavale sõbrale peale astuma.

Väike korter on soe koht

Väiksel korteril on igatahes omad suured plussid. Näiteks väiksed küttearved. «Kui süüa teed, on tuba köetud. Ja kahekesi elades ka ise kütad toa soojaks,» muigab noormees.

Asjade jaoks on ruumi siiski hämmastavalt vähe. Üks keskmise suurusega riidekapp, raamaturiiul ja panipaik voodi all.

«Ongi hea, ei kogu üleliigset kola,» kommenteerib Torim.

Nüüd tähelepanu, kõik üüripinna otsijad! Kuna Torim kavatseb ka ise mõne kuu pärast pealinna kolida, siis jääb tema korter tühjaks ja plaanis on see üürile anda.

Põhimõtteliselt jääb korter samasse seisu kui praegu, ka enamik mööblist jääb alles. Aga torud kavatseb noormees küll enne üürileandmist soojustada. Ajakirjaniku külastuse ajal käis vanas majas parajasti hoogne torude lahtisulatamine.

Oma tulevikku ei kavatse Torim siiski sisekujundusega siduda, kuigi asjatundjad hindasid tema korterit kõrgelt ja ta on kujundanud ka teiste kodusid.

Esimene eesmärk on sellel kevadel lõpetada kool ja siis vaadata, mis edasi saab.