/nginx/o/2008/10/19/84786t1h57f2.jpg)
Nii õhkas kolleeg, endine haridusminister Paul-Eerik Rummo pärast järjekordset kooliastmete eraldamise arutelu. Viimasel kümnel aastal on Eestis kulutatud palju vaimujõudu vaidlustele otstarbeka koolivõrgu ümber. Ka riigikontroll pidi tõdema, et praegune kõigi haridustasemete koolivõrk ei ole meie võimalustega kooskõlas.
Koolivõrk seostub inimestel koolituse kättesaadavuse ja koolide usaldusväärsusega. Praegu püütakse iga hinna eest säilitada üldhariduse täistsüklit omavaid koole.
Arvud on alati kõnekad. Teame, et õppeaastal 2001/02 õppis meie üldhariduskooli-
de 1.–12. klassides enam kui 207 000 õpilast. Sel õppeaastal on see arv 142 000.
Või näiteks on sel õppeaastal Eesti üldhariduskoolide kümnendates klassides 9432 õpilast, seega jätkas eelmise aasta üheksandate klasside 15 000 õpilasest õpinguid gümnaasiumis 63 protsenti ning umbes kolmandik tegi valiku kutsehariduse kasuks.
Teades praegust üheksandate klasside õpilaste arvu, võime suure tõenäosusega öelda, et järgmisel aastal on meil kümnendates klasside õppimas 8500 õpilast, mis on umbes 900 õpilast vähem kui sel õppeaastal.
Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks Saare maakonna kogu gümnaasiumiastme õpilaste arv on 840. Või et umbes sama palju õpilasi on sellel õppeaastal Võru, Valga ja Viljandi maakonna gümnaasiumide kümnendates klassides kokku.
Mida võiks see arv tähendada Tartu kontekstis? Igal aastal asub Tartu gümnaasiumidesse õppima Tartu ja teistest maakondadest umbes kaheksa klassi jagu kõrgelt motiveeritud noort inimest.
See tähendab, et Tartus on juba järgmisel aastal tõsises ohutsoonis kolm kooli, kus on gümnaasiumiosas vähem kui viis klassikomplekti. Järgnevad aastad aga toovad komplekteerimisraskusi veel viiele koolile.
Tartus on samas väga heade õppimistingimustega kutsehariduskeskus, kus noorte tartlaste osakaal peaks olema palju suurem.
Samas tehakse õpilaste arvu pideva languse tingimustes põhikooli õpilastele võimalikult ruttu selgeks, et haridustee jätkamiseks on «parim võimalus» oma kooli gümnaasiumiaste.
Nii on Kaubandus- ja Tööstuskoja inimesed pidanud tihti kuulama kurtmist, et kutsehariduse esindajaid ei lasta täistsükliga koolide ustest sissegi, et nad seal oma õppimisvõimalusi ja erialasid tutvustada saaksid.
Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et lastevanemate silmis on usaldusmäär kogu koolivõrgu suhtes väike. Umbes 15 000 õpilast otsib endale igal aastal sobivat kooli. Omavalitsuste arvlemise kogumaht tasemehariduse osas on ca 300 miljonit krooni.
Praegune olukord soosib üldhariduse täistsüklit omavaid koole.
Lapse haridustee algus on tähtis perekondlik otsus ja sageli ei lange see mitte kodulähedase põhikooli kasuks, vaid kodust kaugemale jääva gümnaasiumiastmega kooli kasuks. See on ka mõistetav, sest arvestatakse koolitee jätkamise võimalusega pärast põhikooli lõpetamist.
Algkooli või põhikooli konkureerimine gümnaasiumiga sama astme õpilaste pärast ei ole mõistlik.
See on moonutatud konkurents ega ole võimalikuks eelduseks hariduse kvaliteedi tõusule. Potentsiaal, mida võiks rakendada koolide arendamisele, kulub kooli eksistentsi põhjendamisele.
Demograafiliste protsesside paratamatus ja kasvav õpilasränne ei luba meil olemasolevat olukorda säilitada. Vastasel korral läheb kogu meie suhteliselt heal tasemel kooliharidus, mille keskmes on tugev põhikool, vabalangemisse.
Tugevate põhikoolide tekkimiseks on oluline gümnaasiumi astme lahutamine ja
n-ö puhaste gümnaasiumide tekitamine. Oleme vaielnud omavalitsuste ja riigi rolli üle haridusküsimuste otsustamisel. Haridusel ei ole piire ees, eriti vallapiire.
Mõni hea aasta tagasi arutati riigikogu valges saalis koolivõrgu küsimusi. Väljendasime oma seisukohta, et koolide sulgemise ja avamise otsuseid teeb omavalitsus või omavalitsused koostöös.
Tahame, et see jääks nii ka tulevikus, sest omavalitsus tunneb oma kogukonda kõige paremini ja oskab vaagida kooliprobleeme seonduvalt kohaliku sotsiaalse taustaga.
Kohalikke haridusküsimusi ei saa lahendada kusagil kõrval eksisteeriv ekspertide rühm, kes pakub õiged lahendused, ja siis ajab keskvõim kõik piitsaga paradiisi. Riik ja omavalitsused peavad haridusküsimustes aktiivsed partnerid olema. Vägivaldsed lahutamised, liitmised ja reorganiseerimised edu ei too.
Ei nõustu ka nendega, kes arvavad, et gümnaasiumide riigistamine on ainuke võimalus koolivõrgu korrastamiseks.
Lisaks tsentraliseeritud juhtimisele on võimalikud ka tugevalt detsentraliseeritud süsteemid, mida juhitakse kindlate standardite, rahastamise reeglite järgi. Me oleme uue üldhariduskoolide eelnõuga andmas õppekava alustele seaduse jõudu kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Standardid tuletatakse uuendatud õppekavast. Koolitustegevuse jätkamise aluseks kas põhikooli või gümnaasiumi astmel on võimekus täita õppekava nõudeid.
Gümnaasiumis kasvab näiteks valikainete varal oluliselt tundide arv. Samas on õppekavas nõutud ka infotehnoloogia laialdane kasutamine õppetöös, sest ilma selleta ei kasva suutlikkus õpingute jätkamiseks loodus- ja täppisteaduste valdkonnas.
Jättes kõrvale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu teksti kohatise kohmakuse ja seadussätete sõnastuste ebatäpsuse ning vastuste puudumise mitmetele küsimustele, on uue seaduseelnõu läbiv mõte minu ootustega kooskõlas – see on kantud soovist tugevdada põhikooli ja põhiharidust.
Näiteks regulatsioonid hariduslike erivajadustega õpilaste toetamiseks, täpsemad meetmed koolikohustuse täitmiseks ja väljalangevuse vähendamiseks.
Rahul ei ole gümnaasiumi kohustuslike kursuste arvu tagasihoidliku vähendamisega.
Neljateistkümnest koolijuhi aastast meenuvad mulle mõttevahetused seminaridel ja konverentsidel kolleegidega teistest riikidest haridusreformide keerukamast ja vastuolulisemast tasandist ehk sellest haridustasandist, mis jääb kõrgkooli või tööelu ja põhihariduse vahele.
Ideaalis sellel tasandil pakutud valikute sisu peaks õhutama õppima, teadmisi hankima, et püsiks soov ja huvi õppida kogu elu.
Tuleviku visionäärid väidavad, et praegu koolipingis püksitagumikku kulutajad vahetavad oma aktiivses tööelus vähemalt 3–5 elukutset. Gümnaasiumis kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine lämmatab huvi ja andeid. Akadeemilised nurjumised suurendavad tõrjutust.
Sestap ei mõista ma koolijuhte, kes ei mõista, et gümnaasiumis peab olema valikuid ja õppesuundi, kus õpilane tajub, et ta võib edu saavutada.
Meile on ette heidetud, et oleme jätnud koalitsioonipartnerid toetuseta. Ei ole.
Ka meie oleme seda meelt, et vormi muutmata (kooliastmeid lahutamata) ei jõua loodetud sisuni. Kuid otsuste elluviimise tee on meie jaoks mõnevõrra erinev. Maailm on pidevas muutuses ja seeläbi ka hariduse valdkond pidevate reformide tuules. Tänane praktika kujundab muutuste läbiviimise teed tulevikus.