Kas teate, mida üks ajakirjanik vajab, et oma tööd korralikult teha? Õige: uudiseid ja helikopterit. Uudiseid selleks, et oleks millestki lugejatele kirjutada, ning helikopterit selleks, et elu ülevalt poolt vaadata. Paistab ju elu ülevalt poolt vaadates selgem, laiem ja ülevaatlikum.
Mõlemat on Tartu ajakirjanikele aastaid pakkunud üleeile pensionile läinud Tartu lennujaama juht Rein Mark. Mäletan juba noore spordireporterina, kuidas naaberlaua taga istunud Edasi uudisteguru Gunnar Kuldvere helistas ikka ja jälle Rein Margile, et küsida, mis uudist. Ma ei mäleta, et Mark oleks Gunnarile millalgi vastanud, et uudist pole. Lennuväljal on alati uudist.
Ma ei tea, kumb kumba kasvatas, kas Rein Mark Gunnarit või vastupidi, kuid tollest ajast alates kuni siis üleeilseni on Tartu leht ikka ja jälle saanud lennujaamast uudiseid ning ajakirjanike töösse mõistvamalt suhtunud inimest, kui seda on olnud Rein Mark, annab päris otsida.
Ja helikopterit oleme saanud ka, kui vähegi on olnud vajadust Tartut ülevalt poolt vaadata.
Ma ei tea täpselt, mida Rein Mark nüüd pensionil edasi teeb, kuid oskusi ja tahtmist ajakirjanikega suhelda võiks ta oma järeltulijatele – ning üldse paljudele asjapulkadele – õpetada küll.
Näiteks ma oletan, et Mark ei tea tänase päevani, kes üldse on pressiesindaja. Tema on rääkinud ajakirjanikega otse ja ise, ja teinud seda kogu aeg.
Praegu aga on olukord drastiliselt muutumas. Ajakirjanikud ei pääse enam paljudele asjapulkadele ligi, sest nende ees seisavad müürina pressiesindajad, justkui peaks ministreid, juhte ja linnapäid ajakirjanike – seega lugejate – eest kaitsma. Vähemalt neid eraldama, et nad jumala pärast kokku ei pääseks.
Vähe sellest. Nüüd tahetakse küsimusi juba ette ja meili teel, justkui oleksid ajakirjanikud nagu gripihaiged, keda ei tohi tervele juhile ligi lasta. Vähe sellest, järjest enam ja enam on juurdumas komme, et tahetakse oma lauseid pärast juttu ja enne lehteminekut veel üle vaadata. Asjameeste(naiste) suhtlus on viimastel aastatel muutunud järjest kinnisemaks, ning järjest kinnisemaks see kahjuks muutub.
Rein Mark ei tea sellest midagi. Tema on rääkinud ajakirjanikuga otse ja ise, on viinud ajakirjanikud lausa lennukite keskele ja pole kunagi muretsenud oma sõnade kontrollimise pärast. Järeldan siit vaid ühte. Mees teab, mida mees räägib, mida siin veel karta ja kontrollida.
Vaat seda võikski Rein Mark ministritele, juhtidele, linnapeadele, asjameestele ja -naistele õpetada. Oma asjast teadmist, avalat suhtlemist ja arusaamist, et info jagamine on eluks vajalik oskus ja tegu.
Rein Mark ja tema töö meeldib mulle veel ühest vaatenurgast. Järjest enam ja enam on meil juurdumas mõtteviis, et üle kuue aasta ühel kohal töötamine on justkui luuserlus. Et pidevalt peab inimene otsima – khmm! – uusi väljakutseid.
Ja kui sa neid ei otsi ehk pidevalt töökohta ei vaheta, siis sa polegi tänapäevaselt käituv inimene. Isegi eluaegse õppe jutu juurde on vaikselt hiilinud mõte, et pikaajalised töötajad on justkui mahajääjad ja kaotajad pidevalt rabelevate võitjate kõrval.
44 aastat ühes kohas töötamine on asi, mida peab igal juhul võimsaks hindama.
Aga... Kas Rein Mark on oma järeltulijale Margo Mudale ikka öelnud, et meie, ajakirjanikud, helistame talle juba homme ja küsime: mis uudist? Ja et kuidas oleks helikopteriga...