«Don Juan» paneb ära

Rein Pakk on oma «Don Juanis» ka üks osatäitjaid, üks lavastajaid ning lava- ja muusikaline kujundaja. Foto: Margus Ansu

Rein Paku «Don Juan» Vanemuises paneb ära, ennekõike tänapäevale, ja kuigi mitte just pika puuga, aga meelt jahu­­tab küll.

Ei ole kaua sest ajast, kui Von Krahli laval rokkis tänapäeva «Faust» – Jarek «Chalice» Kasari, Rein Paku ja Taavi Eelmaa õnnelikust sünergiast sündinud «operett», kus Paku kanda oli Mefisto roll. Ilmselt sai ka «Don Juani» idee toitu sellest loovast mõttekaaslusest.

Nüüd on Pakk tõusnud argimütoloogiks, pannud paberile ja koos Ain Mäeotsaga lavale meedias väsinud sõnad ja teemad, võtnud ilmumis­­kujuks Kuradi ja Tõiveti ning naeruks tänapäeva, saatjaks Chalice´i ooper netikommentaaridest.

Vanemuise «Don Juan» on sisult ja vormilt siiski pretensioonitum – see on pigem ärapanemine.

Tühikargamine

Kuidas uurida armastuse ja seksi suhet tänapäeval? Sellest on saanud lausa teadus. Kui teemad kulunud, tuleb appi «täiesti uus kasutajaliides», mis teeb need ja muudki suurelised teemad pilkelauaks vahedale satiirile.

Meie igapäev pühitseb seksi sügavamaks kui armastuse, tähendusest tühjaks kõneldu. Vägisõnad ei kõla pooltki nii kangelt kui PowerPoint, sisustusmess või koolitaja. Vindiga väljutatakse enesest kõiksugu mürk, mida tänapäevast küllastunud vaim sinna kogunud. Täistopituse taga laiub aga ajastu viidana tühjus ise.

Kõiksugu jumalad ja vanatühigi saavad selles tühjuses üheks, lõpuks muutub ka tühi valge lavaruum serveriks, kus järjekordse jumaluse võimuses on kustutada kõik, esmajoones don Juan kui tükike tumeainet – jumala aju, südant.

Lavaruum ei loonud, vaid oli – tõlgenduslikku lisamõõdet see ei andnud, ka tekst ise ei julgustanud tasandite mängu, olgugi kohati vaimukas.

Don Juan massidesse

Mis juhtub, kui lasta don Juan põrgust ilma peale valla? Suudab ta vallatleda, on tal röövida ainuski au, ületada ainuski piir? Lepib ta olema ei enamat kui nunnu, nagu Rag­­ne Pekarevi Anna teda aina nimetab?

Vanemuise don Juan on meedia loodud kuvandi ohver, meie aja argitead(v)use kammitsaisse heidetu. Ott Sepp mängib ta kohtlaseks egominetusse vaakuvaks põgenejaks, kelle mõte uitab siiski keele-ehmatuses ja vahel värsistudes inna radadel.

Vanemuise «vabamõtleja» liigub mõtetest vabasse seisundisse, olgu mantraks siis «vabadus on tunnetatud paratamatus», «teadvus on võõrastemaja» või pimm-pomm, mis on selles lavastuses üks ja seesama. Ka eluülikooli-Anna minestab mõtte(tu)sse, don Juani valgustatud teadusse.

Pakk müüb

Lavastus ei anna näitlejaile kuigivõrd ruumi. Mindud on peavoolu teed, tänapäevased võtted mõjuvad toetavana, illustreerivana.

Tähelepanu koondub teksti autorile, ka liialt tekstile, mis küll hooti keelega naljatleb, kuid orgaaniliseks tervikuks lavastus ei arene. Kas naljaheitmine seda alati nõuabki, kui loos kõik muu visandlik ja nali vahel lugusid ei nõua?

Rein Pakk võtab sõnamise ja liikumise mõnuga Kuradi ja Tõiveti kuju, lausudes laval iseenda sõnu. Milline tagasivaate, (sise)viimistluse, impro võimalus – igal etendusel täiesti uus egotripp.

Tõivetki on originaalne leid, juba sisult ja vormilt. Pakk mängib FBI särgis Ihamaru kämpingu peremehe igavesti ära turvatud kõvaks meheks. Ta on alati valmis – tahab temagi, aga ei saa.

Kui briti huumor jääb tumedaks ega kõneta tegijaid, ammugi siis publikut, otsib vaim just selliseid omamaiseid egorände. Otse ja vahel ka kümnesse on need. Ühes naermist oli, kuid mitte alati. Sõltub ju vaatajast, mis kohad vaimukaks naerda või kohatuks vaikida. Kas see kõik nüüd panebki... mõtlema?

Pigem on laval meelejahutus, irooniline ärapanek «tänapäevale». Eks igaüks mõõda ise oma tänapäeva.

Elle Vatsar on Tartu Postimehe keeletoimetaja-korrektor, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli teatriteaduse erialal (2007). Loo üheks impulsiks on Aapo Ilvese arvustus sama lavastuse kohta (ilmunud 14. detsembril 2009).

«Don Juan»

• Rein Paku kirjutatud ning autori ja Ain Mäeotsa lavastatud «Don Juan» esietendus 12. detsembril 2009 Vanemuise väikeses majas.

• Mängivad Ott Sepp, Ragne Pekarev, Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk, Gert Kark, Taivo Põder, Urmas Poom.

• Järgmine etendus on 24. jaanuaril.