Naine sai uue lõua oma paremast jalast

Patsient Linda Varul hoiab käes oma kolba mudelit, mille peal arstid enne kõik täpselt läbi mängisid, kui teda opereerima asusid. Foto: Sille Annuk

Kui Linda Varul jõululaupäeva hommikul intensiivravipalatist tavaplatisse pääses, õnnitles kliinikumi plastikakirurg Terje Arak teda erakordse jõulukingi, uue lõua puhul.

Öeldus ei ole teragi liialdust. Linda Varul kannab juba kuu aega täiesti uut alalõuga, mis on modelleeritud kruvikeste ja plaadikeste abil kokku ta parema jala pindluust.

Operatsioon leidis aset 14. detsembril tänu Helsingi Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi arstide koostööle – ühise lõikuslaua taga askeldasid koos näo-, lõualuude- ja plastikakirurgid.

Kõige raskem möödas

Sel kolmapäeval stomatoloogiakliinikus sidumas käinud Linda Varul ütles, et ta jõud hakkab nüüd juba taastuma, ainult parem jalg on natuke kange ja lonkab.

Sidumisel käiski Linda Varul mitte oma lõua, vaid hoopis ta näole tagavaraosa laenanud jala pärast.

Nimelt on Linda Varuli parema sääre pindluust alles üks tükike põlvepoolset otsa ja teine tükike labajalapoolset otsa. Vahelt ära lõigatud umbes 17 sentimeetrist luust koos sealse veresoonega ongi talle tehtud lõug.

Keerukast näooperatsioonist annab märku väike armide rida kaelal.

Sidumistoa ukse taga ootas Linda Varulit ta kaasa Ants Varul, kes sõnas, et on oma «uue» prouaga väga rahul. «Kui vaid naise jalg ruttu paraneks, saaks aga uuesti rahvatantsutrennis käima hakata,» heitis ta nalja.

Linda Varul on Saverna seltsingu esinaine, virk lapitöötegija ning koos mehega nii Saverna kui Kanepi segarahvatantsurühma liige.

«Tantsimisse on jah nüüd pikem paus tulnud,» ütles ta, aga särab ometi rõõmust ja tänutundest, et kõik on ometi hästi läinud.

Jõuline kasvaja

Kui tagantjärele meenutama hakata, siis pesitses Linda Varuli lõuas kasvaja juba ammu. Naine räägib 14 aasta taguse loo, mil ta hambaarst üht hammast ravida ei tahtnud ja ütles, et seal hamba all on mingi punn. Oligi kasvaja, mis tolle aja võimaluste kohaselt siis ka eemaldati.

Vahepealsed aastad lendasid aga ruttu. Kuni eelmisel aastal üks sõbranna vaikselt ütles, et kas Linda on märganud, et ta lõug muudkui paisub, ja et see asi on natuke imelik.

Linda Varul läks otsejoones perearsti juurde, kes võttis ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogiakliiniku näo- ja lõualuudekirurgia osakonna arsti Tiia Tammega. Uuring näitas, et muretsemiseks on põhjust enam kui küll.

Patsiendi alalõug oli healoomulise kasvaja vohamisest suures osas kärgjaks moodustiseks muutunud ning punnitas juba näoovaalist välja. Patsiendi hambaproteesid olid väikseks jäänud ja ta ei saanud hästi süüa.

Esimene külaskäik Tiia Tamme kabinetti andis patsient Linda Varulile usu, et ükspäev saab ta taas terveks. «Ta oli nii veetlev ja võluv, ja me saime kohe algul hea klapi,» kiitis Varul.

Koos Soome kirurgidega

«Patsiendil lõualuud kui niisugust aga praktiliselt enam ei olnudki. Kasvajast puhtad olid vaid lõualuu ülenevad harud, ja see oli tolle patsiendi õnn!» sõnas Tamme.

Oli õnn, et vahetult enne patsient Linda Varuliga kohtumist oli Tiia Tamme rääkinud kirurgiakliiniku üld- ja plastikakirurgiaosakonna kirurgi Terje Arakuga, kes just planeeris ühisprojekti Helsingi Ülikooli plastikakirurgia osakonna kirurgidega keerulisemate haigusjuhtude raviks.

Sama osakonna plastikakirurgi Sinikka Suomineniga oli Terje Arak näiteks 2007. aastal teinud Eestis esimese rinna taastamise operatsiooni kõhult võetud naha-rasvkoelapi mikrovas­­kulaarse siirdega.

Linda Varuli juhtum oli suurt väljakutset ja head paranemislootust andev.

Algas keerukas ettevalmistamisaeg, mis nõudis läbirääkimisi nii Eesti Haigekassa kui Helsingi Ülikooli plastikakirurgide meeskonna arstide Jyrki Poula ja Patrick Lassusega ning väga peent logistikatööd.

Soomest tuli tellida kompuuteruuringu ülesvõtete järgi disainitud patsiendi kolpa imiteeriv täpne mudel ja selle peal kõik läbi mõelda.

10-tunnine operatsioon ise algas trahheostoomiaga ehk protseduuriga, mille käigus tehti patsiendi hingetorusse ava, et hingatada kopse kunstlikult sealt. Alalõuga on üliraske taastada, kui patsiendil on hingamistoru suus.

Siis samal ajal, kui ühed kirurgid patsiendi kasvajast puretud lõualuud maha saagisid, avasid teised ta parema jala sääre ja prepareerisid sealt välja pindluu koos veresoonega.

Seejärel lõigati pindluu sealsamas ettevaatlikult kolmest kohast läbi – nii, et sellega kaasasolev veresoon vigastada ei saanud – ning modelleeriti väikeste kruvikeste ja plaadikeste abil lõualuukujule sobivaks.

Alles pärast seda lõigati läbi jalaveresoon, et see kohe ühendada patsiendi kaela veresoonega, mille ülesanne oli hakata toitma uut lõualuud.

Ma nägin oma matuseid

Patsient Linda Varul mäletab iseenda teadvuse segaseid seisundeid, mida ta koges siis, kui teda parema paranemise nimel mitu päeva pärast operatsiooni kerges narkoosis hoiti. «Ma nägin oma surma ja matuseid, ma nägin oma ema ja abikaasat ning samal ajal trummeldas muudkui peas: ma ei sure, ma ei sure!» kõneles ta.

Veel lisas Linda Varul, kuidas kõik head Saverna inimesed talle kaasa elasid ja tema pärast muretsesid, kuidas abikaasa ta eest hoolitses. Ja kuidas tervis ning lähedaste ja sõprade tugi need kõige tähtsamad asjad ongi.
«Nüüd hindad elu hoopis teisti,» sõnas ta.

«Paranemine on läinud tõesti hästi, tüsistusi ei ole tekkinud,» rõõmustasid ka arstid. «Patsient saab oma kaasale suud anda, mis ei ole niisuguse operatsiooni järel sugugi mitte väike asi.»

14. detsembril Tartus aset leidnud 10-tunnine näooperatsioon on esimene omataoline Tartus. Kogu ravi läks Eesti haigekassale maksma üle 200 000 krooni.