Vildes kohtab ulakaid pelmeene

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui toidukoha nimi on Vilde, siis võiks seal ka rohkem vildelikku nägu olla.
Kui toidukoha nimi on Vilde, siis võiks seal ka rohkem vildelikku nägu olla. Foto: Margus Ansu

Vildesse sisse astudes üllatusest just pikali ei kuku, sest omal ajal Wilde`i nime kandnud iiri pubi nägu pole uuest Vildest kuskile kadunud.


Vildesse on juurde tulnud vaid peenemat stiili ja Eesti oma suurmehe nimi. Üllatusi pakub aga toit, eriti pelmeenid.

Esialgu on Vildes raske kohta leida. Mitte selle pärast, et kohti poleks, vaid selle pärast, et kohad on erinevad: ühes nurgas kummutab õlleklaase lärmakas seltskond, teises nurgas näib paarike romantilist õhtusööki nautivat. Siia-sinna sammude järel valime neljase laua ruumi keskel, kahe äärmuse vahepeal.

Huvi pärast uurime ettekandjalt, miks on koha nimi Vilde. Lumivalgekeselikult heleda naha ja pikkade tumedate juustega nooruke ettekandja on üllatunud. «Ee... enne oli see Wilde,» vastab ta ja soovitab parem Vilde koduleheküljega tutvuda.

Hästi, rohkem ei kiusa. Vaatame ringi ja arutame isekeskis, et justkui pole Vilde hõngu, teadmata isegi, milline üks Vilde nägu toidukoht täpselt olema peaks.

On, mida valida


Menüü on Vilde näota Vildes esinduslik: 51 rooga alustades salatitest ja suupistetest ning lõpetades magustoitudega. Lisaks veel eripakkumised.

Ettevaatlik tasub olla Piibelehe pelmeenidega (45 kr), sest need on õlis mõnusalt krõbedaks küpsetatud, kuid niikui kahvli sisse torkad, pritsib pelmeen kui ulakas poisiklutt veepüstolist.

Caesari salatiga (95 kr) vähemalt sellist muret pole. Salat ise on aga tavaline: kana, tomat, peekon ja kõik muu, mis Caesari juurde käib. Maitsev, kuid tahan-veel-tunnet ei tekitanud.

Peekon oli külm ja vintske, mitte soe ja krõmpsuv, ning küüslaugukrutoonid, mis maakeeli tähendavad küüslaugumekiga krõbedaid saiaviile, olid nii krõbedad, et neid andis ka noortel hammastel süüa.

Heldeid kiidusõnu kuulsin aga kana parmigiani ehk spagetipadjal kanašnitsli kohta (95 kr). Tomat ja mozzarella andsid šnitslile mõnusat mahlakust ning juurviljade ja punase kastmega spagetid sobisid suurepäraselt padjaks šnitsli alla.

Asi pole vaid maitses


Magustoiduks valitud puruga kaetud vanavanaema vaarika-õunakook (35 kr) meenutas maitselt rohkem Kass Arturi kooki. Märksa erilisem oli tugeva vaniljemaitsega vanilli-kohupiimakook (40 kr).

Vilde kokad teavad hästi, et asi pole vaid maitses. Toit oli väga kaunilt serveeritud: iga maitseroheline, juustuviil ja kastmekaar tundus taldrikul oma kohal olevat. Ilus oli.

Vilde on võrdlemisi noor toidukoht uues vanas kuues, mis alles otsib oma vildelikku nägu. Aga toidud on juba praegu kaunid-maitsvad, praed suured ja ettekandjad sõbralikud.

Usutavasti on Lumivalgekest meenutav ettekandjaneiu nüüdseks ka välja uurinud, miks on kohviku nimi just Vilde.

Vilde lokaal ja kohvik
(Vallikraavi 4)
Hinnatud kümnepallisüsteemis

• Miljöö 6
• Teenindus 8
• Toit 8
• Hind 8
Keskmine: 7,5

Märksõnad

Tagasi üles