/nginx/o/2010/01/19/299275t1ha005.jpg)
Olen Tartu Maarja kooli direktor olnud üksteist ja pool aastat ning tean oma kogemusest, et Tartu Postimehes (12.01.) väidetu ei ole õige. Nimelt ütleb peedulane Jüri-Tiit Soovere, et psüühiliste vajakajäämistega inimestega tekib paratamatult probleeme ja et näiteks Maarja koolist on toimetatud väga agressiivseid ja märatsevaid lapsi psühhiaatriakliinikusse, järelikult on nad ohtlikud.
Just enne selle lause kirjutamist helistas mulle Tartu Maarja kooli lapsevanem, kes nimetas Soovere sõnavõttu lausa laimuks.
Maarja kool on tegutsenud keset Tartu linna, tiheda liiklusega Puiestee tänava ääres juba 15 aastat ja meil ei ole tekkinud märkimisväärseid probleeme ei naabrite ega kaaslinlastega. Kui oleks, peaksin nendest kooli direktorina teadlik olema ja küllap oleksid ka naabrid meie peale kaebekirju kirjutanud. Seda ei ole juhtunud.
Pigem on see piirkond tänu Maarja kooli olemasolule muutunud inimsõbralikumaks ja sallivamaks.
Kes on natukenegi vaimupuude spetsiifikaga kokku puutunud, võib öelda, et need inimesed on täiesti ohutud võrreldes näiteks kas või liiklushuligaanide, roolijoodikute või narkomaanidega.
Kuigi jah, Peedul plaanitav ettevõtmine on hoopis midagi muud kui Maarja kool ja Maarja küla, mida ravikeskuse vastu protestijad põhjendustena kasutavad. Peedu ravikeskuse puhul on tegemist psüühiliste vajakajäämistega lastega, teistel vaimupuudega. Täiesti erinev spetsiifika.
Ravikeskuse idee algataja Anne Daniel-Karlseni suhtes ollakse lausa pahatahtlik, väites, et «jutud paljude töökohtade loomisest ei vasta samuti tõele, sest niisugune asutus vajab eriharidusega spetsialiste, keda Peedul paraku ei leidu. Arvatavasti ainukesena saab mugava kodulähedase töökoha ravikeskuse loomise idee autor».
Anne Daniel-Karlsenil oleks Norras, kus ta lastepsühhiaatrina tööd tegi, väga mugav elada ja töötada ning Eesti vastavate palkadega võrreldes 3-4 korda suuremat sissetulekut saada.
Ta ei valinud mugavat ja tasuvat elu Norras, vaid tuli missioonitundest Eestisse, et ka siin luua midagi tõeliselt inimlikku ja euroopalikku.
Võib arvata, et protestikirja autorid on kahjuks lihtsalt teadmatusest hirmu all. Selline kiri oleks sobinud väga hästi aastasse 1985, kui Nõukogude Liidus tõesti kõik nn normaalsest erinevad inimesed peideti suletud ja kõrvalistesse erihoolekandeasutustesse. Kui neid näha ei olnud, siis ka enamasti neist ei teatud, ja teadmatus tekitab teadupärast hirmu.
Kas me tahame luua Eestist avatud ja vaba euroopaliku ühiskonna või tahame suletud ühiskonda, kus inimesed elavad hirmu paine all, kus puudub vaba initsiatiiv, kus lohiseb kroonu köis ja kus hirmu all olles veeretatakse kõik riigi kaela?
Ühiskond on tervik ja igal inimesel on oma koht päikse all. Aga samas võib iga inimene õnnetuse tagajärjel saada psüühikahäire või muutuda puudega inimeseks. Ka täiesti tervetel vanematel võib sündida psüühikahäire või puudega laps.
Kes tahaks seejärel muutuda ühiskonnas tõrjutuks? Või et tõrjutaks meie last? Väga hästi on öelnud Elva linnapea: «Märkamist ja psühholoogilist tuge vajav laps võib elada juba praegu Peedul. Meie ülesanne on jõuda temani enne, kui ta endalt elu võtta üritab.»
Aga nii võib juhtuda noorega, kes tunneb end tõrjutuna või on jäänud hoolitsuseta.
Peedul plaanitav ettevõtmine ongi mõeldud selleks, et aidata noori tagasi tavapärastesse suhetesse teiste inimestega, nii noorte kui vanadega. See ettevõtmine muudaks Peedu veel inim- ja elamisväärsemaks paigaks, sest seal hoolitakse inimestest tõesti.