Mõrvatud kirjaniku raamat ootab otsust aresti all

Silver Anniko romaani «Rusikad» esimene väljaanne aastast 1979 on korralikult varustatud kõigi vajalike andmetega. Kaks kuud tagasi, novembris 2009 ilmunud väljaandes ei ole ei kirjastaja ega trükikoja kohta kirjas sõnagi.

FOTO: Sille Annuk

Mõni raamat elab kummalist elu. Omamoodi saatus on ka Silver Anniko romaanil «Rusikad», mis esimest korda tuli trükist lugejate ette 1979. Teine ilmumine 30 aastat hiljem tõi kaasa politseilise uurimise.


Raamatupoodide sagedane külastaja märkas novembri teises pooles mitmel pool müügil paksu raamatut, mille kaanekujundusse on Maire Kangur pannud ulguma hundi. Kui raamatuhuviline on vähemalt keskealine, siis tuli talle see raamatukaas tuttav ette Brežnevi-aegsest Eestist.

Kuid kaks kuud tagasi ilmunud väljaande kirjastus jätab nii kunstniku kui ka trükikoja saladusse. Isegi iseennast ei ole kirjastus või kirjastaja «Rusikate» uude väljaandesse trükkinud, küll on aga sõna-sõnalt üle võtnud nõukoguliku annotatsiooni raamatu eelviimaselt leheküljelt:

«Teos annab ulatusliku läbilõike elust kodanlikus Eestis 1940-ndate aastateni. Romaani põhiosa moodustavad inimeste elukatsumused. Nende saatuste kaudu avab autor lugejale erinevate sotsiaalsete kihtide elu, näitab kapitalismi kiskjamoraali ning lihtsate inimeste elu perspektiivitust.»

Müügilt lattu


Sellest kopeerimisest ja enese varjamisest on näha, et kirjastamine ei ole olnud korrektne. Nagu selgus detsembri keskpaigas, oli tegemist millegi sellisega, mis pani tegutsema politsei ja prokuratuuri.

Raamatukauplustel tuli «Rusikad» lattu tagasi saata. Nii toimis ka Rahva Raamatu Tartu kauplus, mille juhataja Gerli Laine märkis, et seda     teost osteti suhteliselt hästi. «Et see oli kordusväljaanne, siis paljud inimesed teavad selle raamatu autori traagilisest saatusest,» ütles ta. «Seepärast oli müük päris edukas.»

Traagiline oli Silver Anniko (1928–1982) saatus tõesti: ta elu lõppes mõrvari käe läbi.
Tallinna Raamatutrükikoja hulgimüügiosakonda, mis tegeleb raamatute levitamisega, tõi Silver Anniko «Rusikate» tiraaži osaühing Novo Grupp, kelle esindaja on Vello Purre.

Tema selgituste kohaselt lootis Novo Grupp saada kirjastamise õiguse, kuid ei saanud, ent andis sellest hoolimata «Rusikad» välja. «Kuskil kellegagi oli juttu, et selleks ajaks, kui raamat ilmub, saab autori pärijatega kokkuleppele. Aga raamat ilmus ja kokkuleppele ei saadud,» ütles ta.

Sealjuures rõhutas Purre, et ta ei ole väljaandja, vaid osutab Novo Grupile levitamise teenust. «Olen väljaandja esindaja,» ütles ta. «Väljaandja on Raivo Remmelgas, aga ta on pikka aega Eestist ära, ja ma olen ainuke, kes selle raamatuga praegu toimetab.»

Purre sõnul on ta advokaadibüroo vahendusel pakkunud pärast tiraaži arestimist pärijatele autoritasu, kuid pakkumine on tagasi lükatud. «Ma üritan tiraaži ikka vabaks saada, aga kui palju see aega võtab, ei oska ma arvata,» ütles ta.

Eeluurimine

Põhja ringkonnaprokuratuuri majandus- ja korruptsioonikuritegude osakonna prokurör Dmitri Teplõhh ütles, et praegu käib eeluurimine, mis vältab veel paar-kolm kuud, aga võib-olla lõpeb kiiremini. Menetletava juhtumi sisust rääkimisest ta keeldus.

Silver Anniko tartlannast õde Lembi Laansalu väitis, et ei tea «Rusikate» uue väljaande arestimisest midagi ega ka soovi sellesse loosse sekkuda. Kirjaniku üks arvatavaid pärijaid, tallinlasest tütar Tiiu Anniko palus sekretäri vahendusel teatada, et ei soovi ajakirjanikuga rääkida.

Kirjaniku tappis vanglast vabanenud mees

Kirjanik ja ajakirjanik Silver Anniko (6. jaanuar 1928 – 7. mai 1982) sündis Tõrvas, lõpetas Türi keskkooli ja asus aastast 1946 õppima Tallinna Riiklikusse Teatriinstituuti, kuid ei lõpetanud seda.

Hilisem elukäik viis ta raadioajakirjanikuna tööle Võrru ning sealt aastal 1965 Paide rajooni kultuurimaja instruktoriks ning hiljem Türi ja Kolu kultuurimaja direktoriks. Ta kirjutas ja lavastas mõned näidendid.

Aastal 1979 avaldas kirjastus Eesti Raamat tema paksu romaani «Rusikad», mille Anniko oli kavandanud triloogia esimeseks osaks. Kriitika võttis teose halvasti vastu, liigitades selle ajaviitekirjanduse hulka ning tõstes esile selle maitsetust ja mõõdutundetust. Kuid lugejad haarasid romaani «Rusikad» lennult.

Nagu on kirjas «Eesti kirjarahva leksikonis», asus lugejamenust tiivustatud autor 1979. aastal kirjanikuametit pidama Viljandimaale Pirmastu külla Söödi tallu, kus ta aga langes röövmõrva ohvriks.

Ajakirja Kultuur ja Elu esimeses numbris aastal 1988 kirjutab Rannar Susi, et Silver Anniko mõrtsukaks osutus kinnipidamiskohast vabanenud Vambola Naarits, kes aitas Söödi talus aeg-ajalt loomi talitada, kui kirjanik käis oma lugejatega kohtumas.

Mõrtsukas kutsus kirjaniku enda poole mööblit tõstma, tulistas teda, andis surmava hoobi püssipäraga ja uputas laiba paisjärve. Seejärel läks mõrstukas Söödi tallu ning tappis kirjaniku viimase, viienda elukaaslase. Nende tegude eest mõistis ENSV ülemkohus Vambola Naaritsale surmanuhtluse, mis viidi ka täide. (TPM)

Tagasi üles