Ajalehed teatasid, et rohkem kui pooleteisesajast laulust valiti Eurovisioonile kandideerima kümme, pluss veel üks varulaul juhuks, kui mõni eelnevatest ei vasta esitatud nõuetele. Mis ongi juba juhtunud.
Lugeja kiri: miks ainult kümme laulu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkohal tuletaks meelde, et mullu Eestile edu toonud Urban Symphoni «Rändajad» oli varulaul, mis vaid kellegi ebaõnne tõttu konkursile sattus. Seega ei puudunud palju, et me polekski kuulnud seda ilusat laulu ja võib-olla oleksime jälle jäänud finaali värava taha. Otsustas siis sama žürii, kes tänavugi.
Olen üsna kindel, et televaataja kannataks välja ka kümnest rohkema laulu
kuulamise-jälgimise. Miks neid avalikult esitatavaid peab olema tingimata kümme?
Miks selline arv kehtestati, kui soovijaid on üle kümne korra rohkem?
Samas on toonitatud, et ega «Eesti laul» olegi nii väga Eurovisiooniga seotud, see olevat rohkem nagu stiimul meie laululoojatele. Andke neist loojaist siis ka vaatajale rohkem aimu! Saaks mingigi pildi meie tõusvaist muusikuist ja ka vanade vormis olekust.
Žürii eelmise «apsu» tõttu on pisut kõhe tunne: võib-olla ei tundnud nad seda kõige-laulu seekordki ära.