Tartu Postimees kajastas 12. jaanuaril 22 Peedu elaniku protesti Peedule kavandatava psühhiaatrilist tuge vajavate laste ja noorte nn ravikeskuse vastu.
Ly Mikheim ja Jaan Kallas: mõte, mis väärib toetust, mitte tõrjumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahjuks on kahele ministeeriumile ja Elva linnavalitsusele läkitatud pöördumises ning ajakirjanikule antud selgitustes nii hirmu ja vaenulikkust abivajavate suhtes kui ka ilmselt infopuudust sellest, mida tulevane asutus endast kujutab ja kuidas mõjub naabrusele.
Lastepsühhiaatria spetsialistist meditsiinidoktor Anne Daniel-Karlsen (projekti initsiaator, kes ka ise on Peedu elanik) sõnastas miljööteraapia keskuse kontseptsioonis asutuse olemuse ja ülesanded.
Tuge ja arenguvõimalusi tahetakse pakkuda lastele, kellel on tundeelu- ja käitumisprobleemid, kes ei tule toime koolitöö ega iseendaga. Keskus pakub neile abi ööpäevaringse erihooldusega, milles põimuvad sotsiaal-, haridus- ja meditsiiniteenused, elu-, õppe- ja teraapiakeskkond. Lapsi oleks tugikeskuses korraga 10–15 ja igaüks saaks endale personali seast individuaalse hooldaja.
Nad saavad hakkama!
Peedu elanikele, kes kardavad, et teraapiakeskuse abivajajatest asukad saavad naabritele ja koguni nende kinnisvarale ohtlikuks, mistõttu selline asutus tuleks üldse rajada kuhugi «üksikusse kohta», tahaksime tutvustada intellektipuudega noorte kodu Maarja küla kogemust.
2001. aastal 32 eraisiku ja Tartu Toome Rotary klubi algatusel Põlvamaale Kiidjärvele rajama hakatud Maarja küla tähtsaim eesmärk on integratsioon ühiskonda: avatus, elanike maksimaalne kohanemine tavalise eluga, toimetulekuoskuste õppimine, suhtlemine inimestega väljaspool küla jne.
32 praegust noort külaelanikku on meditsiiniliselt tunnistatud 80–100 protsendi ulatuses töövõimetuteks ja nii mõnigi ei peaks oskama endal ise hambaidki pesta. Tegelikkuses kasvatavad nad endale toiduks aiasaadusi, harivad (traktoriga) maad, varuvad kütet, teevad süüa, hoiavad oma elupaigad korras, teevad (ja müüvad!) käsitööd, maalivad, spordivad, musitseerivad...
Mitu maarjalast on õppinud spetsiaalse õppekava järgi Vana-Antslas kodumajandust, kolmandik on läbi teinud Räpina aianduskooli eriprogrammiga aianduskursuse. Kaks noort, kelle diagnoos ei eelda neilt enamat kui lamamine, töötavad mitmendat nädalat Tartu kaubamajas!
Maarja küla elanikud ja personal on väga sõbralikus läbisaamises naabritega nii Kiidjärvel kui Taevaskojas. Meid on aidanud Vastse-Kuuste vald, Põlva maavalitsus. Meil on külas, talgutel ja kogemusi otsimas käinud palju poliitikuid (sh kolm eelmist Eesti sotsiaalministrit) ja välisdiplomaate, mitme riigi valitsuste liikmeid.
Maarja küla rahvas on osalenud paljudel kohalikel üritustel ja kogenud siirast toetust ja poolehoidu, mitte vaenu ja hirmu.
Maarja ja Peedu
Aastate jooksul on Maarja küla toimetulekut materiaalselt või vahetu tööga aidanud 95 000 inimest viieteistkümnest riigist ja 16 000 eestimaalast, 150 esinejat on üles astunud toetuskontsertidel «Kuula, palun!» ning nende publikuna on tuhanded Eesti inimesed samuti toetanud Maarja küla edenemist.
Maarja küla ei mäleta ühtki sellist turvalisust kahjustavat intsidenti, millel eest Peedu elanike protestikiri hoiatab. Küll aga võime peedulastele kinnitada, et Maarja küla populaarsus ulatub praeguseks kaugele väljapoole Eestit. See on toonud külla vabatahtlikena tööle paljude välisriikide noori, kes koju naastes meie headest kogemustest kirjutavad ja räägivad – mis omakorda toob toetusi ja toetajaid.
Kõigest hoolimata ei anna Maarja küla üksüheselt võrrelda Peedule kavandatava keskusega. Sest Maarja küla on intellektipuudega noorte alaline elupaik, Peedu teraapiakeskuses kestab teraapia ja toetatud periood keskmiselt aasta ning seejärel lähevad abi saanud lapsed ja noored tavaellu tagasi.
Ei ole vaja karta
Kes kahtlevad, kas Peedu miljööväärtusega teraapiakeskuse projekt ikka hakkab toimima ja kas dr Anne Daniel-Karlsen on õige inimene sellist keskust looma, neil tuleb teadmiseks võtta, et just tema rajas aastal 1994 ja juhtis neli aastat Tartu Maarja kooli, mis oli esimene raske ja sügava vaimse puudega laste eriõppeasutus Eestis.
Toona oli Eestis üldlevinud seisukoht, et selliste laste õpetamine ei olegi võimalik. Ometi on niisuguseid õppeasutusi nüüdseks juba paarkümmend. Anne Daniel-Karlsen oli ka Maarja küla rajamise eestvedaja ning praegu on sellise küla rajamise kavatsused veel viiel lapsevanemate rühmal mitmel pool Eestis.
Sellised arengusuundumused peaksid ka peedulastele kinnitama, et hingele ja vaimule oskuslikku abi vajavaid lapsi ei ole vaja karta; nende abistamiseks loodavad ettevõtmised on väga teretulnud ja väärivad toetamist, mitte tõrjumist.
Kahtlejaid, eelkõige kahtkümmet kaht Peedu protestikirjale allakirjutanut, ootame aga pikisilmi Maarja külasse külaskäigule, et teile sealset eluolu ja elanikke tutvustada.
Maarja külast soovitame rohkem lugeda kodulehelt www.maarjakyla.ee. Peedu tugikeskuse probleemide aruteluks sobib aga värskelt avatud ajaveeb aadressil www.ravikeskus.blogspot.ee.
Samal teemal: «Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi», TPM, 12.01.