Pensionäripaar jandib paarisaja ruutmeetri pärast

Võrulane Helle Kõiv soovis oma suvilakrundile õiglasi piire.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Söakas Võru pensionäripaar peab kompro­missitut võitlust oma naabri ja paljude ametnikega, sest neil on raske mõista, miks saab naabrimees erastada maad sada korda odavamalt ja veel nende arvelt.



Ants ja Helle Kõivu võitlusi kajastav kaust on nii paks, et selle juurde käib sisukord. Nende suvemaja ümbruskonna elanikud on juba harjunud kuulama pensionäride valjuhäälseid sõnelusi puittoole tootvast ettevõtjast naabrimehe Jaan Jõgiojaga.



«Ei julge siin ollagi, oleme juba kaks korda politseisse pöördunud,» teatab Helle Kõiv. «Ükskord tulistas ta meil õhupüssiga valged klaarid kõik ära!»



Hakkab pihta

Võru valla Kose alevikus kõrvuti krunte pidavate Kõivude ja Jõgioja akendest avaneb kenake vaade kiviviske kaugusel asuvale Koreli ojale. 2003. aastal esitasid nii Jõgioja kui Kõivud avalduse oma kruntide ja oja vahele jääva maa erastamiseks.  Mõlema avalduse kohaselt nihkunuks kahe krundi piirid otse jõeni, nagu sääraste erastamiste puhul reegliks.



Jõgioja lasi oma maatüki juba samal aastal välja mõõta ja sai ligi 1100 ruutmeetrit riigilt 2006. aastal vaid 76 krooniga välja osta. Jõgiojaga samal aastal erastamisavalduse teinud Kõivud ootasid aga endiselt, millal Võru vallavalitsusest nende avaldusele vastus tuleb. Aastad läksid, aga vastust ei tulnud. «Üle nelja aasta oli meie avaldus kalevi all, kui naabril tehti katastriüksus kohe ära,» kurdab Helle Kõiv.



2008. aastal hakkasid Kõivud huvi tundma, mis on nende erastamisavaldusest saanud. Siis selgus, et avaldus polnud kuhugi jõudnud. Pensionärid hakkasid vallavalitsusele saatma meeldetuletusi, kuni said vastuse, et peavad enda krundi ja oja vahele jääva maa jagamiseks hoopis naabriga kokku leppima.



Et Jõgioja oli juba erastanud oma elamukrundi ja oja vahelise maatüki, sai temast piirinaaber ka sellele maale, mida soovisid riigilt osta Kõivud. Nii tekkis Jõgiojal Kõivude küsitud maa eelisostuks samasugune õigus. Puiduettevõtja tegigi taotluse kogu Kõivude suvilakrundi ja oja vahelisele riigimaale.



Pensionärid puiduettevõtjaga kokkuleppele ei jõudnud. Nagu väidab Helle Kõiv, sundisid maavalitsuse ametnikud lõpuks leppima sellega, et naaber Jõgioja saab endale tüki loogiliselt neile kuuluma pidavast maast, mis jääb Kõivude krundi ja oja vahele.. «Maavalitsusest öeldi meile, et kui sa palju õiendad, siis ei saa üldse midagi,» räägib Kõiv.



Enam kui 900 ruutmeetrist Kõivude suvilakrundi ja oja vahelisest maast peaks nüüd minema pea 300 ruutmeetrit väikest jõekääru Jõgiojale. Praegu on maa-amet siiski selle siilukese erastamise peatanud.



Endale jäänud 633-ruutmeetrise kinnistu ristis Kõiv äranutetud pisarate mälestuseks Ojapisaraks. Erinevalt varem enam kui 1000 ruutmeetrit 76 krooniga erastanud Jõgiojast pidid Kõivud käima kõrval asuva väiksema maatüki eest välja üle 6300 krooni.



«Sellise müügiga sai riik kahju ligi 11 000 krooni,» arvutab Ants Kõiv. «Praktiliselt ilma rahata sai kätte ja meie, pensionärid, maksku!» Hinnavahe tuli vallavalitsuse ametnike arvamisest, et Kõivude erastatud krunt on elamumaa, Jõgioja oma aga miskipärast sihtotstarbeta maa. Jõgioja ise väidab, et tema krundi ja jõe vaheline maa on Kõivude omast erinev. Kohapeal käinud ajakirjanik silmaga olulisi erinevusi ei näinud.



Kui kinnistu kindlalt käes, alustasid pensionärid aga võitlust Jõgiojale määratud 300 ruutmeetri eest.



Helle Kõivu nime teab praegu peast nii Võru maavanem kui Võru vallavanem. Koos abikaasa Antsuga on nad külvanud võitluses oma tõe eest kirjade ja avaldustega üle kõikvõimalikud ametkonnad ning vihastanud oma nõudlikkusega välja mõnegi ametniku.



Jõgioja ei tee saladust, et ajab Kõivudega 300-ruutmeetrise siilukese pärast natuke kiusu pärast seda, kui pensionärid talle probleeme hakkasid tekitama. «Mis on eestlase tähtsaim iseloomuomadus? Kadedus,» teatab Jõgioja. «Minu esimene erastamisavaldus seisis samuti aastaid, aga siis 2006. aastal sain tänu äiapapale juhuslikult teada, et nüüd lõpuks võib erastamise läbi viia.»



Eestlaslik kadedus

Jõgioja kinnitusel tekkis tal seejärel Kõivude soovitud maaga ühine piir ja ta taotles ka seda tükki. «Seadus nägi ette, et seda pakutakse võrdsetel alustel kõigile,» lausus Jõgioja.



Jõgioja sõnul tahtis ta saada Kõivude krundi ja oja vahelist maad seetõttu, et naabrid muutusid kiuslikeks. «Ehitasin endale kodu, aga mingil hetkel muutus see tädike (Helle Kõiv – toim) kadedaks,» räägib Jõgioja.



«Leidsin buumiajal suure vaevaga hirmkallid ehitajad, aga kui mina olin tööl, käis tädike ehitajatele seletamas, et olge ettevaatlikud – Jõgioja jätab maksmata. Niikaua ta rääkis sellist juttu, kuni mehed läksid ära.»



Detsembris lõpetas Võru maavalitsus põhjaliku järelevalvemenetluse, mis seisab kokku kümnel leheküljel. Selles leidis maavanem Ülo Tulik, et vormiliselt järgis vallavalitsus küll kõiki tarvilisi erastamistoiminguid. Küll aga soovitas Tulik Võru vallavalitsusel viia uuesti läbi 300-ruutmeetrise maatüki erastamisprotseduur. Vallavalitsus teatas aga äsja vastu, et ei kavatse seda teha.



Postimehe vestlused Võru maavalitsuse ja vallavalitsuse ametnikega juhivad seaduste sohu. Maavalitsuse maatoimingute talituse juhataja Aire Allase sõnul põhjustas Kõivude ja Jõgiojade ühel ja samal aastal esitatud avalduste tulemuse erinevuse seaduste pidev muutumine. Pealekauba esitasid Kõivud oma avalduse naabrimehest pool aastat hiljem.



Tulemus on siiski selge – üks naaber sai erastada võileivahinnaga kogu maa, mis jäi tema kinnistu ja oja vahele, ja nõuda naabri arvelt juurdegi. Kõivud pidid aga aastaid ootama ja maksma lõpuks tuhandeid kroone selle eest, mis jäi üle. Isegi kui õigusega on kõik korras, siis kas ka õiglusega?

Tagasi üles