Päris uhke oleks tunda oma kätt omanimelise kiirabiauto kapotil.
Helju Vals: kaanetamata tartlased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Herta Elviste pilgus püüdis sellise tunde kinni Tartu Postimehe fotograaf Margus Ansu ja tema tehtud pilt arvati Tartu Postimehe 2009. aasta parimate hulka koos meenutusega, et teised kaks Tartu Kiirabi uut autot kannavad nime Ita ja Elle – küll te juba teate, kelle järgi.
Mis vahva kokkusattumus: just Ita Everist läks Eestis 2007. aastal lahti elulooraamatute veere ehk laviin ja koos Elle Kulliga tuli lühivahepeatus 2009/10.
Ikka Tallinn!
Siin saab otsa minu tänase sõnavõtu heatahtlikkus. Järgneb küsimus, kuidas on juhtunud, et näitlejannade Everi ja Kulliga kuulsuselt võrdväärse Elviste kätt pole näha olnud omanimelise elulooraamatu kapotil, see tähendab kaanel.
Everi ja Kulli vahele on ennast sättinud lavakunstimeistrid, kes in corpore elavad linnas, mis välismaalt vaadatuna võrdub Eestiga (Abdul Turay sõnad), harvad erandid välja arvatud, näiteks Virve elab Kihnus.
Minu kius jätkub stiilinäitega Mailis Repsilt, Keskerakonna poliitikult: «Kui Eesti riigil ei oleks Tallinna linna, siis oleks Eesti riik käpuli» (kõva sõna Õhtulehest). Peab tõega olema alaharitud, et mitte näha: kui Vanemuine esietendas oma «Evitat», siis oli Tallinn vaimustusest käpuli.
Kujutlen, ja nalja siin pole, kuidas Vanemuise juht Paavo Nõgene kirjutab tartlaste esindajana vastulauseks oma raamatut. Noorus ei loe. Ei ole ju senistes eluloohittides esiplaanil mitte elu, vaid melu.
Peaks Paavo kirjatööga hätta jääma, leiab ta enda kõrvale näiteks sõber Raimu, tartupostimehelase. Ühtlasi tähendaks see mehist täiendust Rait Avestikule, kes tegi mälestusraamatu Urmas Kibuspuust. Või peabki jääma nii, et eesti elulookirjutustega rikastavad Tallinna naisžurnalistid oma lapsekandepuhkust?
Paavole on tee lahti lükanud muistendi Vanemuise teisik Volkonski (prillid võtab ta eest ära), ainus elulookaantega tartlane. Merca jääb arvestusest välja, ise ta toonitas esitlusel, et tema «Mees» ei ole elulugu. Nii õige jutt!
Jaak Viller on «Kandilist Irdi» kirjutades hakkama saanud tolle aja panoraamiga, narr oleks seda raamatut millekski vähemaks arvata. Ja kui trükikojast tulevad Aivar Kulli kogutud mälestused Lembit Eelmäest, siis needki murravad selle žanri piire, mida on hakatud hooletult kutsuma elulooraamatuks. Miski peab memuaarkirjanduses ka pühaks jääma!
Tuleme Volkonski juurde tagasi. Tema «ISBN 978-9985-998-9-6» võrgutas mind teistest tabamatu volgilikkusega, mis on kindel märk, et ta kirjutab ise.
Artiklis «Kas raamat peab olema kirjandus?» (PM aasta tagasi jaanuaris) ütles Rutt Hinrikus väitlemisi, et «lugejale on ükskõik, kas tulemus on kirja pandud või saadud pika lindistamistöö abil». Ei ole nii! Palun auväärselt Tartu kirjandusteadlaselt vabandust, et ma oma hüüatuse pärast vabandust ei palu. Sest ise’t ei ületa miski ega keski.
Üks kalle siiski. Mart Juur: «Kuulsuste abikaasade mälestused kipuvad alati õnnestuma.» Näiteks Elo pani kõik kirja, mis Friedebert kodus rääkis, ja nüüd on meil olemas võrratu «Tartu päevik».
Ajuti mõtlen, et kui Mart Juur ei oleks melomaan, siis oleks ta bibliomaan, sealhulgas memuaarasjanduse tundja. Aga ta on mõlemat! Ja üle kõige on ta Juurika mees, kes näib teadvat kümmet põhjust, «miks pudel viina on parem kui eestlase elulooraamat» (PM). Põhjustest kümnes: tühjaksjoodud viinapudeli saab viia taarapunkti.
Kõike ei müüda
Sõbrake Heili ehk Postimehe kirjandusjuht Sibrits, palun võta mõttes vähemaks oma aastalõpupealkiri «Elulugude buum on vaid tervitatav», tõmba maha sõna «vaid». Või siis näita, kuidas sa kavatsed tõrjuda rohket rahulolematust.
Elle Kull: «... raamat sündis nii, kuidas Hille Karm minult küsimusi küsis.»
Rein Veidemann: «...praegune biograafilisest buumist palavikuline eesti kirjapilt...» Maarius Suviste: «Tundub, et kui miski meil siin devalveerunud on, siis on see raamat. (...) Eriti just enne jõulupühi, enne magusat müügiaega, täituvad letid saastaga.»
Heili, tõmba maha ka «buum». Villand juba sellest sõnast! Elulooraamatute buum (= äkktõus, tõusuaeg, kõrgseis) on ammu asendunud võimsa börsiga (ÕS: ostab-müüb börsil).
Mul on ootel ostu-müügi näide, millest võinuks ka alustada. Eesti Päevalehes vastab Leelo Tungal küsitlejale: «Hiljuti tegi üks kena inimene ettepaneku, et ta võiks teha raamatu mu eluloost. (...) Arvan, et püüan ära öelda – ma ei ole ju mingi filmi- ega lavastaar.»
Vaat kus lops! Trügida tippkirjutaja eest tema elulugu kirjutama! Peenemalt öeldes tähendab selline häbematus literaarabi, vrd humanitaarabi.
Anne Veski on järjest tagasi lükanud viis ettepanekut. Viis-kuus korda on korvi andnud Andrus Vaarik: «Kõik lihtsalt ei ole müügiks.»
Üht kirjastust ma tean, kus tehakse ainult «Kirjuta ise!»-ettepanekuid. See on Petrone Print, asukoht Karlova kandis, ja esimesena üllatas oma kirjasõnaandekusega ehk «Poisi looga» Hannes Võrno.
Minu suureks sooviks jääb, et järgmisel korral ja ülejärgmisel korral on Tartu kirjastuse huviväljal linna või maa väärttartlane, kuulsus pole esmatähtis.
Kukkusid kaks pealtnäha sõbrameest, tallinlane ja tartlane, vaidlema, kumb neist on kuulsam. Üks: «Miks sinust pole elulooraamatut kirjutatud?» Teine: «Ja milleks sinust on kirjutatud?»
Miks ja milleks – ärge öelge, et vahet pole.