Endises agulis jääb pesuköök jalgu

Toomas Liivamägi Foto: Sille Annuk

Karlova Seltsi juhatuse esimees Toomas Liivamägi ei häbene Karlovast rääkides tarvitada mõistet agul, kuid leiab, et algselt tööliste magalaks rajatud linnaosa tüürib kõrge elukvaliteedi suunas.

Kui öelda Karlova, mis pilt teil esmalt silme ette tekib?

Puumajad. Suur hulk puumaju, mis tervikliku, enam-vähem ühel ja samal ajal ehitatud ajaloolisel kujul säilinud asumina on tõenäoliselt fenomen Euroopas, võib-olla ka terves maailmas.

Tuleohu tõttu pole nii suurt hulka puumaju tavaliselt lähestikku ehitatud, ja kui on ehitatud, pole need tulekahjude tõttu säilinud.

Kas Karlovas võiks elada eestikeelse Tartu hing? Oli ju Karlova linnaosa, mille kiire kasv tegi sada aastat tagasi lühikese ajaga linlasteks tuhanded eesti soost maainimesed, Karlovast on pärit palju meie kultuuriinimesi.

Võib-olla küll. Aga samas võib öelda, et mingis mõttes pole Tartu Karlovat tänini ära seedinud. Oli ju Karlova sisuliselt valmis, kui ta 1916. aastal linna koosseisu võeti. Karlova on jäänud alati pisut Tartust eraldi seisvaks.

Karlova kui maa-alevi laadne moodustis? Peaaegu nagu küla?

Küla ta pole. Ta on nagu omaaegne Annelinn: sajad üürimajad, mis ehitati seoses tööstuse kasvuga. Aga ma mäletan oma lapsepõlvest, kuuekümnendate keskpaigast, kui elasime Kalevi ja Lina tänava nurgal, kuke kiremist küll.

Üldiselt elati seal siiski suhteliselt linlikult. Võib-olla mõnel oli seapõrsas hoovis. Vett küll sees polnud, pesti pesuköögis ja kemps oli õues, kasvatati natuke juurvilja, aga maa ja linna üleminek see polnud. See oli ikka linn.

Mida Karlova puhul on veel huvitav märkida: sarnasust äsjase kinnisvarabuumiga. Mida kaugemale linna serva poole minna, seda odavamalt ja ebakvaliteetsemalt on ehitatud.

Milline on Karlova maine? Kas tossava aguli oma või midagi muud?

Ehtsa aguli maine oli Karloval minu arvates paar-kolmkümmend aastat tagasi. Majasid polnud ehitamisest peale märkimisväärselt remonditud, veetorude purunemine oli tavaline. Nüüd uurib üha rohkem mu sõpru-tuttavaid, kas ma oskan soovitada Karlovas mõnd elamist.

Praegu näib Karlova olevat üleminekufaasis. Aknaid vahetatakse plastakende vastu, millega kaob osa linnaosa essentsi. Üha rohkem pargitakse alleepuude vahele kalleid autosid.

Kas tüüpiline karlovlane ei käi kampsunis ega sõida jalgrattaga?

Neid on ka. Aga on ka neid, kes tegid seda viis aastat tagasi. Selles mõttes on hea võrrelda Karlovat väliselt sarnase Supilinnaga.

Supilinn on olnud küla, kus pole läbivaid tänavaid. Sinna pole satutud juhuslikult. Supilinnas teatakse üksteist nagu külas: see on meie tänava direktor, see meie tänava joodik, see naabertänava pätt ja seal elab meie arst.

Sellist asja pole Karlovas kunagi olnud.

Mis saab Karlova ajaloolisest ilmest?

Karlova identiteet tulekski ehitada suure terviklikult säilinud puitasumi mõtte peale, tervisliku elukeskkonna peale, kus on ruumi ja õhku.

Aga ahiküttest suitsuvinesed talveõhtud?

Karlova on mäe peal ja sealt puhub tuul sudu üsna hästi minema.

Mis puutub pesuköökidesse ja suurtesse kahekorruselistesse puukuuridesse, siis muinsuskaitseliselt on nende säilitamine mõistetav. Aga samas on loomulik, et eluviis muutub ja nende otstarve kipub kaduma.

Pesuköögis võib hoida aiatööriistu, puukuur aga kaotab õhksoojuspumba või gaasikütte sissepanekul funktsiooni. Kui samal ajal pole hoovis ruumi autole ja see pargitakse tänava äärde haljasalale, tulekski ilmselt otsida kompromissi vana ja uue vahel.