Tartu linnavalitsus kirjutas eelmise aasta 15. septembril koos Tartu Ülikooli, riigikohtu, riigikantselei ja Riigi Kinnisvara ASiga alla ühiste kavatsuste protokollile, kus lubatakse teha koostööd riigikohtu ja rahvusarhiivi uutele hoonetele asukoha leidmiseks.
Protokolli täpsemat sisu ei ole linn avalikustanud, kuid linnavalitsuse esindajate väljaütlemistest ajakirjanduses ilmneb, et linna põhiline eesmärk on hoida asutusi ja töökohti Tartus.
Tartu Postimehe aastalõpunumbrist võis linnavalitsuse maakorralduse ja planeerimise osakonna juhataja vastustest aru saada, et ülesande lahendamisel heade lahendusteni ei ole jõutud. Lisandunud on mure, kuidas võivad mõjutada riigiasutuste võimalikud asukohavalikud linnasüdame arengut: töökohtade ja inimeste kadumine kesklinnast, tühjenevad hooned.
Rahvusarhiiv ongi juba oma eelistust kallutamas äärelinnakrundi kasuks ülikooli Maarjamõisa linnakus. Veelgi ohtlikumana on kusagilt taas välja ilmunud rumal mõte, et ainsana jagub Tartu kesklinnas veel ruumi ehitamiseks parkides.
Järgnevas esitan ühe Tartu linnaruumi arengut esikohale tõstva vaatepunkti, kuidas riigikohtu ja rahvusarhiivi uute hoonete ehitamisega riigi pakutavaid arenguvõimalusi kõige paremini ära kasutada. Loodetavasti suudan ka näidata, et võimalikud on lahendused, mis sobivad nii riigiasutustele, nende töötajatele kui ka linnale tervikuna.
On olemas üsna üldine, ka linna üldplaneeringus sisalduv arusaamine, et Tartu arengule on soodne, kui (m)elu, inimesed ja töökohad koonduvad suurel määral kesklinna. Seda, mis on Tartu kesklinn, ei mõisteta aga üleüldsegi üheselt. Arusaamiste erinevused mõjutavad omakorda üsna märkimisväärselt seda, milliseid valikuvõimalusi linna arengus tunnetatakse ja milliseid otsuseid langetatakse.
Tartu kesklinna piiritlemine sõltub tulevikuväljavaatest ja -plaani ambitsioonikusest.
Üksnes (säilinud) vanalinnaga kesklinna enam piiritleda ei saa. Kindlasti kuuluvad siia kaubamajade kvartalid, Tasku ja turud, Vanemuine, Riia mägi. Harjutud on ka mõttega, et kesklinn laieneb Väike-Turu tänava kvartalis vähemalt kuni Zeppelini keskuseni ning Raatuse ja Fortuuna tänava vahelisel alal.
Kuid Tartu kehtiv arengustrateegia on koostatud aastani 2030 ning seatud eesmärgid palju kaugemal ja kõrgemal, kui praegune tegelikkus seda näha lubab.
Arenev linn nõuab ka uuenevat arusaamist kesklinnast ja selle piiridest – kesklinn kui mitmefunktsiooniline, avatud, kvaliteetne linnaruum peab laienema ja haarama enda alla praeguse vahetsooni uuemate elurajoonide ja vanalinna vahel.
Kesklinna piiride tunnetuslik avardamine palju kujutlusvõimet ei vaja. Võib alustada sealt, kus kesklinn kunagi on olnud. Sealt, kus praeguseks on midagi kesklinnale omast kaotatud, kuid samas on midagi ka säilinud või tekkinud.
Asjakohane on osutada kahele sellisele piirkonnale: esiteks Ülejõe linnaosa algusele Vene tänaval ja Narva mäel ning teiseks Toome-taguse sellele osale, mis jääb raudteejaama lähedusse.
Palju on kritiseeritud Vabadussilla liikluskorralduslikku otstarbekust. Võib nõustuda, et uue sillaga kaasnenud liikumisvõimaluste paranemine ei ole ehk tõesti 160 miljonit krooni väärt. Kuid sellised lühiajalist perspektiivi kandvad argumendid ei pööra küllaldaselt tähelepanu linnaruumi sidususe aspektile.
Põhiline kasu Vabadussillast seisneb just nüüdse kesklinna sirutumises üle Emajõe ja eelduste loomises kvaliteetse kesklinliku linnaruumi laienemiseks Narva mäele. See võimalus tuleb aga ära kasutada.
Praegu on Vene tänava ja Narva maantee vahelisel alal vanalinna vahetus läheduses Emajõe kaldal kaks krunti, mis sobilikud esinduslike hoonete ja oluliste asutuste asukohaks. Üks neist (Narva mnt 10) on täiesti tühi ja pealegi linnale kuuluv, teine (ülikooli majandusteaduskonna kasutatav Narva mnt 4) aga arhitektuurselt väheväärtusliku hoonestusega.
Siia avanevad mõlemasuunalised vaated Narva maanteelt – ülalt Narva mäelt ja Võidu silla poolt –, aga samuti vanalinnast ja vanalinnale. Seega on tegemist riigikohtule igati sobiliku ja väärika asukohaga.
Võidab ka linnaruum. Emajõe kaldal ja Vene tänaval taastub arhitektuuriliselt väärtuslik hoonefront. Treffneri park ei hävi, vaid vastupidi, selle kaugem ots tuuakse senisest hämarast olekust välja.
Riigikohtu uus hoone oleks ka avanss sellele piirkonnale. Peab lootma, et ülikooli Narva maantee vana ühiselamu ei jää enam kauaks amortiseerunud seisundisse. Samuti on oluline, et linnavalitsus looks tingimused mõne Narva mnt 1-2-korruselise hoone asendamiseks kõrgemate ja tänapäevasematega.
Rahvusarhiivi uue hoone asukohta valides võiks pilgu suunata raudteejaama piirkonnale, mis igas endast lugu pidavas linnas on kesklinna osaks.
Raudteejaam on Tartu kasvava tähtsusega värav. Taastatud on raudteeliiklus lõuna suunas Valka ning mõtteliselt ka Riiga. Koidula piirijaama valmimisega 2011. aastal on tõenäoline, et Tartust saab vahepeatus Moskva-Tallinna rahvusvahelisel liinil.
Tartu on teinud jõupingutusi, et Rail Baltica rahvusvaheline transpordikoridor läbiks Tartut.
Esmamulje, mis praegu raudteed pidi Tartusse sisenejat tabab, on teadupärast masendav ka tartlastele endile. Millised tunded ja mõtted valdavad siia esimest korda tulevaid inimesi, kellele turismi- ja muud turundajad on maalinud ilu-said pilte linnast, võib vaid aimata.
Linlastel on linnapea lubadus raudteejaama hoone probleem lähiajal ühel või teisel viisil lahendada. Loota võib, et lähima viie aasta jooksul saab renoveeritud ja kasutusse võetud mitte ainult peahoone, vaid kogu vaksali hoonete kompleks.
Isegi kui kõik nii läheb, on kesklinliku linnaruumi jaoks sellest siiski vähe. Raudteejaamast välja astujale avaneb vaade, millest suure osa võtab enda alla kulunud ja viltune plankaed ning selle tagant paistvad suured mahajäetud garaažid. Jutt on Vaksali ja Tiigi tänava nurgal paiknevast kinnistust (Tiigi 67).
Siin, linna ühel fassaadil, võiks paikneda rahvusarhiiv. Riigi omandis olev krunt on peaaegu sama suur kui rahvusarhiivi poolt praegu soositav Nooruse tänavas asuv.
Kindlasti on võimalik siingi rahuldada suure asutuse parkimisvajadus, muus on krundi logistiline asend aga võrreldamatult parem ning Vaksali tänava kavandatava pikenduse korral paraneb see veelgi.
Tartus ja Tallinnas olulisi struktuuriüksusi omavale asutusele ei tohiks olla vähetähtis ka kiireimat ühendust võimaldava raudteejaama lähedus.
Siinsamas naabermajades on mitmeid ärisid ja teenindusasutusi, vahetus läheduses on ülikooli kirjastus ja mitu õppehoonet, samas kvartalis on koha leidnud Eesti Geenivaramu.
Koos uueneva raudteejaamaga oleks rahvusarhiivile täiesti jõukohane uuendada lokaalse tähtsusega linnaruumi, peamine takistus selleks ongi seesama suur ja tühi krunt.
Praegu on see maatükk katastris kui riigikaitsemaa, millest riik soovib aga vabaneda. Esimene katse avalikul enampakkumisel ebaõnnestus, seejuures ei olnud tähtsusetu ka üldplaneeringus määratud ehitusõigus – kinnistu on määratud sotsiaalmaaks kahekorruselisele haridusasutusele, täpsemalt lasteaiale.
See on ülimalt arusaamatu ja nimelt järgmistel põhjustel.
Esiteks ei näe kehtiv munitsipaalharidusasutuste arengukava ette lasteaia ehitamise vajadust ega kavatsust selles piirkonnas. Küll on linnal kavas ehitada lasteaed samale Tiigi tänavale, 500 meetrit südalinna suunas, taastatava Maarja kiriku kõrvale.
Kuna linn kõnealusele krundile lasteaeda lähima kümne aasta jooksul tõenäoliselt ei ehita, siis säilitatakse pikaks ajaks tühermaa linna (loodetavasti) rahvusvahelise transpordivärava ees.
Teiseks poleks mõistlik lasteaeda paigutada üldplaneeringus põhitänavaks kavandatud tänava äärsele krundile.
On ka arhitektuurne argument. Tartu üks fassaade vajaks mõnevõrra pidulikumat ja linnalisemat vaadet. Kahekorruseline madala aiaga piiratud hoone ei sobi olemasolevate nelja- ja viiekorruselise uusehitise vahele.
On raske uskuda, et tegemist on linnajuhtide läbimõeldud maakasutuspoliitikaga. Õnneks on uuel valitud volikogul vastavalt planeerimisseadusele käsil üldplaneeringu ülevaatamine ja muude vajalike muudatuste kõrval tuleks tähelepanu pöörata linnaruumi arenguvõimaluste loomisele ka selles kvartalis.
Ka riigikohtu ja rahvusarhiivi praeguste hoonete vabanemisest on võimalik leida arengutõuget. Nimelt loob see eelduse majandusteaduskonna paremaks ruumiliseks sidumiseks ülikooli kesklinna campus’ega. Ülikoolil oleks võimalik tagasi saada kunagi talle kuulunud hooned ja Toomemägi kujuneks taas ülikooli territooriumiks. Elu südalinnas isegi tiheneks ja elavneks.
Selliste ümberkolimiste ja vahetustehingute rahaline külg on hoopis komplitseeritum lugu, mille käsitlemiseks mul andmed puuduvad. Kuid siingi tuleks vaadata kaugemale lähiaastate võimalustest. Mõjutavad ju praegused otsused Tartu Ülikooli, riigikohtu, rahvusarhiivi ja kogu Tartu tulevikku kaugelt enam kui 2030. aastani.