Maailmakodanik näeb Tartu kunsti viiekihilisena

Kunstimajas «Rustika» saali vasakpoolses osas on Jaan Luige «Juured» (vasakult, keraamika), Eero Ijavoineni «Redel» (installatsioon) ja Nadeþda Tšernobai «Lugu ulguvast koerast» (segatehnika). Foto: Sille Annuk

Tartu kunstnike aastalõpunäitus on seekord eriline: väljapanekut kujundama kutsutud end maailmakodanikuks nime­­tav Jaanus Kivaste alias Kiwa on taiesed ruumidesse paigutanud täiesti uue kontseptsiooni järgi.

Kiwa on teosed vastavalt viiele ruumile jaganud viide rühma. Kõik ruumid on võrdselt atraktiivsed, tuleb rõõmu tunda, et Tartu mitmekesine ja kõrgetasemeline kunst on seda võimaldanud.

Igal seinal on oma ülesanne, ilmnevad sisepinged ja suhted – harmoonilised, konfliktsed või humoorikad. Vaataja saab juurelda, kas üks või teine näitusetöö on ikka õiges ruumis.

Lakooniliselt

Kiwa on kõige enam leidnud, võib-olla ka otsinud Tartu kunstist ühiskonna ja isik-like probleemide kajastamist võimalikult napilt ja selgete kunstiliste kujundite abil, ebatartulikult lakooniliselt, nagu on kirja pandud näituse saatesõnasse.

Ometi võimutsevad peasaalis «Lakoonika» vastastikku IImar Kruusamäe ja Peeter Alliku kaks suurt väga tartupäraselt tihedalt läbitöötatud maali: Arvo Kukumägi on seiramas oma elumuredest murtud pilguga paljaid naisekehi, mis on vaevatud raskekujulisest tsel­­luliidist.

Väga terviklik on «Rustika» nime kandev ruum, kus omanäolised autorid Eero Ijo­­vai­­nen, Veiko Klemmer, Jaan Luik, Mart Rannast, Ahti Seppet, Nadežda Tšernobai ja Liisi Örd täiendavad üksteist.

Kõige üllatavam on kooskõla oma teemat kõige õrnemalt käsitlenud Ahti Seppeti ja Liisi Ördi vahel.

«Psitropika» ruumis köidab pilku dialoog kahe sõbra – Ado Vabbe preemia värskeima laureaadi Albert Gulgi ja Andrus Kasemaa – joonistuste vahel.

Gulk ja Kasemaa

Mõlema peateema on inimeste suhted mütoloogiliste hobustega. Kui küsida, kumb neist on osavam, töökam ja fantaasiarikkam, siis vastust ei ole, nad mõlemad on väga võimsalt isikupärased loojanatuurid.

Gulk ja Kasemaa, nagu veel nii mõnigi, sobiksid ka alumise korruse «Insaanika» saali, kuhu on koondatud «ilmutuslikult hämarad lood ja hälbed».

Kujundaja sõnade järgi on mõtteliseks keskpunktiks Priit Pajose «Jumala anatoomia», kuid selles saalis on teisigi põnevaid pilte, nagu Kristina Viini irooniline Andruse portree, Per William Peterseni, Meiu Mündi ja Inge Kudisiimu maalid ning Peeter Krosmanni skulptuur.

Mitte ainult «Insaanikas», vaid kogu näitusel on üks domineerivaimaid sürreaalne suund – figuurid mingis teis­poolses maailmas ja kummalistes olukordades.

Pallaslikus laadis

Monumentaalgalerii «Silen­­tika» esitab pallaslikult emotsionaalses laadis loodusvaateid.
Keskel on Maanus Mikkeli keraamika, ühes seinas troonib vanameister Eevart Arrak, teises Imat Suumanni kaugusesse lookleva külatee maal, pühendatud Harri Puderselli mälestusele. Vastasseinas asub Ago Teedema irooniline-humoorikas kaunis koloriidis «Viina­­havva», pühendatud Tartu boheemlastele.

On tähelepanuväärne, et viimases, n-ö tartulikus saalis, ei ole esindatud ühtegi noort kunstnikku, küll on nad aga tublid igal pool mujal.

Aastalõpunäitusele laekus 124 tööd 75 kunstnikult, millest lõplik valik selgus žürii ja kujundaja koostöös. Näitust saab vaadata 17. jaanuarini Tartu kunstimajas (Vanemuise 26), mis on avatud kolmapäevast esmaspäevani kell 12–18. Näitus on kõikidele tasuta.

Kunstil peavad pilku peal videokaamerad

Tartu kunstnike aastalõpunäitus tõi kunstimajja videovalve. Nüüd ja edaspidigi ei pea Ljubov Ojanurme ja tema ametiõed valvama ühel ajal kolmekesi teisel korrusel suures ning esimesel korrusel väikeses ja monumentaalgaleriis. Kõikjalt toovad videokaamerad pildid kokku ühele kuvarile kunstimaja fuajees.

«Kaamerasüsteemi tulekuga kaotasime ära ühe töökoha,» märkis Tartu Kunstnike Liidu galerist Markus Toompere. «Süsteem sai paigaldatud kahel põhjusel: turvakaalutlus ja kokkuhoid.» (TPM)