Markus Toompere: miks meid ikka veel ei registreerita loomeliiduks

Markus Toompere. Foto: Sille Annuk

Tartu Kunstnike Liit (TKL) on üritanud juba pikemat aega registreerida end loomeliiduks, ent seni pole see õnnestunud. Et teema on meedias juba kajastust leidnud, võtaksin siinkohal olukorra kokku.

Loovisikute ja loomeliitude seadus (LLS) võeti vastu 2004. aastal ja selle seletuskirjast ilmneb, et seaduse eesmärk on pakkuda vabakutselistele loovisikutele turvavõrku, tagades neile elementaarse toimetuleku ja ravikindlustuse.

Nüüdseks on seaduse täitmine kahjuks asendunud seaduse tõlgendamisega ja selle algsest ideest ei räägi enam keegi. Loovisik on seaduse fookusest kõrvale nihkunud, asemele aga tulnud mingid abstraktsed, ainult kultuuriministeeriumile teada olevad kategooriad ja kriteeriumid.

Esimesed loomeliidud registreeriti 2005. aastal. Kokku on Eestis 16 tunnustatud loomeliitu, neist viimane, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, registreeris end 2013. aasta märtsis. Loomeliidud koondavad kokku üle 4000 loovisiku.

Liikmeskond kasvab

TKLi kuulub 141 liiget, meie liikmeskond nooreneb ja kasvab. TKL on agaralt kasutanud võimalusi arendada näitusetegevust ja välja töötada esimene galeriide pedagoogikaprogramm Eestis (programm «Kunstigaleriid», Tartu linnavalitsuse pakutavad võimalused jne). See on väljapoole suunatud tegevus.

Ent veelgi olulisem on organisatsioonil seista oma liikmete eest. Peamisi võimalusi selleks on saada tunnustatud loomeliiduks ja võimaldada liikmeskonnal seeläbi osa saada turvavõrgust.

TKL esitas taotluse tunnustatud loomeliiduks saamiseks 2012. aasta septembris, 2013. aasta veebruaris tuli eitav vastus. Mais 2013 esitas TKL uue avalduse, millele sai eitava vastuse ERRi ajakirjaniku kaudu juulis.

Mõlemad käskkirjad TKL vaidlustas, esimese vaide kaotas, teist parasjagu menetletakse. Kogu selle protsessi käigus on ilmnenud, mil moel ministeerium näeb TKLi, ja see pilt on kahjuks päris kurvastav.

Üks läbivamaid vastuargumente on ministeeriumi hinnang, justkui ei toetaks TKL oma liikmeskonda. Samuti viitab ministeerium, justkui poleks liidu igapäevatöö (näituste korraldamine, kaasarääkimine valdkonna sõlmküsimustes, pedagoogiline töö, osalus koostööprojektides jne) valdkonda arendav tegevus.

Ministeeriumipoolne mõttekäik on segane ja tundub, et selle koostajagi ei tea täpselt, mida ta sellega mõtleb. Toon välja, et üks põhilisemaid instrumente oma liikmeskonna (mida ministeerium samastab valdkonnaga) toetamiseks organisatsiooni igapäevatöö kõrval (mida ministeerium keeldub toetamiseks ja arendamiseks tunnistamast) on saada tunnustatud loomeliidu staatus ning sellest tulenevate hüvede vahendamine liikmeskonnale.

Seega oleme sattunud skisofreenilisse olukorda, kus ministeerium ühelt poolt heidab TKLile ette liikmeskonna vähest toetamist, keeldudes teiselt poolt ise selleks seadusest tulenevaid võimalusi andmast.  

Dubleerimise riskantne jutt

Teine väga kurvastav mõttekäik, mida ministeerium kultiveerib, puudutab meie suhet Eesti Kunstnike Liiduga (EKL). Ministeerium heidab TKLile ette, justkui dubleeriks see EKLi.

Kultuuriväljal dubleerimisest rääkida on üldse riskantne ning kõnealuses kontekstis kõlab see sama jaburalt kui väita, et teater Vanemuine dubleerib Eesti Draamateatrit Tallinnas.

Samuti soovitan ma ministeeriumil korra üle vaadata enda loodud pretsedendid. Näiteks on Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing välja kasvanud EKList. Samas käsitleb EKLi põhikiri paaris kunstnike ja kunstiteadlasi, millest väga selgelt joonistub, et EKL on kunstiteadlaste organisatsioon sama palju kui kunstnike oma. Seega võiks eeldada, et Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing dubleerib juba olemasolevat struktuuri. Ükski valdkonnaga vähegi kursis olev inimene seda ei väidaks.

Kahjuks tõrgub ministeerium mõistmast, et TKLi ja EKLi liikmeskonna kattuv osa pärineb suuresti nõukogude ajast, mil TKL oli EKLi alaliit ja alaliitu kuulumine tagas automaatselt kuuluvuse ka katusorganisatsiooni. Kuid Eesti iseseisvuse saavutamisega muutus ka süsteem.

Nüüdseks on olukord teine ja enamik TKLi uusi liikmeid ei soovi EKLi astuda. Levinud on mitmesugused kombinatsioonid kuuluda valdkonna väikeorganisatsioonidesse, kuulumata sealjuures EKLi. Ehk oleks kultuuriministeeriumil mõttekas kohaneda päris olukorraga?

TKL pigem soosib liikmeskonna kuulumist võimalikult paljudesse organisatsioonidesse. Isikliku kuulumise toel on hõlpsam moodustada koostöövõrgustikke erinevate organisatsioonide vahel. Raske on mõista, miks ministeerium seda probleemiks peab.

Arusaamatuks jääb ka ministeeriumi seisukoht, et valdkonda peaks kureerima üks keskne organisatsioon. Selline nõukogudeaegne mõtteviis ei saa kaasa aidata valdkonna arengule. Olen veendunud, et valdkond on tugevam, kui see koosneb ka hulgast väiksematest ja keskmistest organisatsioonidest, kes käivad omavahel tihedalt läbi, kui ainult ühest kesksest kolossist.

Meil on visioon

Ministeerium väidab, et TKL vastandab end EKLile. See pole tõsi. Selle väite ekslikkust kinnitas ka EKLi eelmine ja pikaaegne president Jaan Elken (ERR, 16.7.2013). Arusaamatuks jääb, miks ministeerium sellist valet levitab?

TKL on organisatsioonina viimastel aastatel aktiveerunud ja minul organisatsiooni juhina on visioon, kuidas normaalne loomeliit toimima peaks. Mingil põhjusel ministeerium väiksemate organisatsioonide normaalset toimimist ei soovi ja üritab selle vastu töötada.  

Kahtlen, kas ministeeriumi motiiv keeldumiseks seisneb rahas. LLSis on sätestatud selge ja asjalik kord, kuidas loomeliit saab kasutada seadusest tulenevat hüve – see on loojapõhine struktuur. Samuti välistab seadus võimaluse, et loovisik saaks kahest loomeliidust korraga toetust küsida. Sellest tulenevalt kulu riigi eelarvele ju otseselt suurenema ei peaks.

Küll aga saab väiksem organisatsioon toetust efektiivsemalt jagada ja suunata seda neile, kellel seda tegelikult vaja läheb.

Omaette murekohaks on selle seaduse rakendumine: nimelt saab seadusest tulenevat hüve alla ühe protsendi loomeliitudesse kuuluvatest isikutest (PM, 25.7.2013). Kas ministeerium kardab, et TKLi tunnustamisega suureneb toetusesaajate hulk terve protsendini?

Olen sunnitud tunnistama, et ministeeriumiga suheldes kerkis mul korduvalt küsimusi selle asutuse kompetentsuses. TKLi tunnustamise vastu leitud argumentidest ei pea paika mitte ükski. Tegemist on seaduse nihestatud tõlgendustega ja kohati suisa absurdivallast otsitud mõttekäikudega.

TKL on täitnud kõik LLSis loomeliidule esitatavad nõuded, ning kuivõrd seadus mingeid lisatingimusi ei sea, peaks TKL saama loomeliiduna registreeritud.

Ministeeriumi praegune käitumine õigusriigile au ei tee. Ehk võiks rohkem usaldada pikka aega tegutsenud väikeorganisatsioone, kes on tõestanud, et suudavad ja oskavad täita neile seatud ülesandeid, ning panustavad oma liikmeskonda ja valdkonda tervikuna.