Riik kuulutas šaakalid lindpriiks

See Läänemaal elav šaakal kõndis 2013. aasta märtsi teises pooles mööda rajakaamerast, mille oli paigaldanud keskkonnainspektsiooni Läänemaa büroo juht Tõnis Ulm. Kuigi šaakal väidetakse olevat öise eluviisiga, sattus loom kaamerasse millegipärast päris valgel ajal.

FOTO: Tõnis Ulm

Karu- ja põdrajahti pidavad Tartumaa jahimehed vaatavad nüüd metsas ringi veel terasemalt, sest oktoobri algusest algas Eestis esimest korda ka šaakalijaht. Seni pole siinmail ühtegi šaakalit veel nähtud.

«Praegu puudub meil info šaakalite kohta, kaldun arvama, et siinsetes metsades neid veel pole,» ütles Tähtvere jahiseltsi juht Mait Siimson. Ka Tartu jahindusklubi jahindusnõunikule Liivi Amorile pole šaakalitest teada antud.

Šaakaleid hakati nägema kolm aastat tagasi Lääne-Eestis, sel suvel sai keskkonnaamet andmeid vähemalt ühe Hiiumaal ja teise Saaremaal liikuva šaakali kohta. Nüüd on selle liigi esindaja jõudnud Virumaale: augusti alguses lasti Kiviõli jahipiirkonnas lagedate põldude vahel kähriku pähe veider loom, kes osutus šaakaliks.

Seega on Eestis tabatud juba kolm šaakalit: Läänemaal, Hiiumaal ja Kiviõli lähedal.

Kähriku ja rebase konkurent

See nimekiri võib pikeneda, sest keskkonnaamet andis jahimeestele õiguse šaakali kui võõrliigi küttimiseks. Šaakali levila ulatub Kesk-Aafrikast Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaudu Hindustani poolsaareni. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova ning Ungari ja Austria. Harilik šaakal on ainus šaakal, kes elab väljaspool Aafrikat, seda koguni 13 alamliigina.

Eestis põhjendatakse šaakalijahti liigi hea kohanemisvõime ja toitumisviisiga: meile võõras koerlane on omnivoor ja raipetoiduline, kes eelistab-ohustab pisiimetajaid ja maas pesitsevaid linde. Šaakali küttimine on esialgu lubatud tuleva aasta 31. märtsini, teda võib jahtida nagu rebaseid ja kährikuid.

Kuigi keskkonnaamet on šaakali tunnistanud võõrliigiks, pole teada, kas ta ikka on võõrliik või ei. «Kui šaakal on siia ise tulnud, ei saa teda võõrliigiks pidada, sest liikide areaalid muutuvad ajas,» selgitas Tartu ülikooli zooloogia õppetooli lektor Harri Valdmann.

Välja ei söö šaakal meie loomade hulgast suure tõenäosusega kedagi, metsas võivad teda ilmselt hundid ja ilvesed ahistada kuni murdmiseni välja ning sellepärast saab šaakali levik Eestis olema piiritletud, arvas zooloog.

Toidu pärast hakkab šaakal konkureerima meie koerlastega, kõige enam ehk kährikuga. «Huvitavam küsimus on inimese ja šaakali suhe,» lisas Harri Valdmann. «Üldiselt šaakal ju inimesest väga ei hoidu, ta on matkajatelt isegi telgist toitu varastanud ja selles pakub ta ka teistele koerlastele konkurentsi, rohkem jälle kährikkoerale.»

Harri Valdmann oli seda meelt, et piiratud leviku tõttu ei tohiks šaakalid Eestis suuri probleeme tekitada. «Pealegi on võimalik teda tänu häälitsemisele küllalt hästi avastada ja ka ära küttida,» lisas ta. «Šaakali tulevik on siin aga nii praktilises kui ka teoreetilises mõttes kindlasti huvipakkuv.»

Võõraid ikka liigub

Kuigi šaakalit pole Mait Siimson ja teised jahimehed Tartumaa ning Lõuna-Eesti metsades kohanud, on meile võõrad loomad neid üllatanud küll.

Näiteks on Mait Siimson Viljandi maantee ääres näinud kaht hirve, kes pole siin põlisasukad. Paarkümmend aastat tagasi tabasid Tähtvere jahiseltsi kütid aga põhjamaise päritoluga ahmi ehk kaljukassi. Aasta tagasi nägi üks jahimees sealkandis jälle ahmi, nägemiseks see jäigi.

Muide, kuigi Soomes on ahmid tuntud loomad, oskavad nad sealgi üllatada, sest sel suvel varastas ahm Joensuus Kummus metsameestelt kaks mootorsaagi.

Kergema sae oli ahm vedanud hoiukohast 400 meetri kaugusele, seal oli ta ära närinud kõik plastosad ja lõpuks oli loom katnud sae mulla ja lumega.

Teise, natuke rohkem kaaluva sae vedas ahm 80 meetri kaugusele. Ka sellel olid plastosad ära näritud. Töölised jõudsid oma saagide ja ahmi jälile tänu kohapeal hoolega jälgi uurinud jahimehele, kirjutas Õhtuleht.

Tagasi üles