Kirjandusauhind võib muuta teadlase tulevikku

Kirjanik ja teadlane, aastal 2008 doktorikraadi kaitsnud Meelis Friedenthal

FOTO: Margus Ansu

Göteborgi raamatumessi avamisel tehti teatavaks, et Meelis Friedenthal on romaani «Mesilased» eest tunnistatud Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaadiks. Intervjuus teeb ta juttu oma raamatust ja teadustegevusest.

Olete ikka rääkinud, et peate ennast rohkem teadlaseks kui kirjanikuks. Kui palju muudab nüüdne auhind teie tulevikku?

Võibolla rohkem, kui oskan esialgu arvata. Olen end tõepoolest pidanud pigem teadlaseks, sest ma näen teadustöös võimalusi uurida mingisugust teemat põhjalikumalt ja detailsemalt, kui see võiks ilukirjandusse jõuda. Enamasti ei paku väga tehnilised detailid ju kellelegi teisele peale erialaspetsialistide huvi.

Ilmselt just seetõttu tundub aga oma erialakirjanduse lugemine vahel põnevam kui kirjandus üldisemalt, sest seal on sageli rohkem avastuslikkust, eksistentsiaalset pinget, isegi dramaatilisust.

Tänapäevane teadus on õnneks või õnnetuseks väga dramaatiline ja pingestatud valdkond ja ei tea kunagi ette, mis juhtuma hakkab. Ja seda mitte ainult abstraktsel moel, näiteks meil ei ole kunagi kindel, kas homme on töökoht ülikoolis alles või mitte.

«Mesilased» tekitab 17. sajandi lõpu Tartust – väljaspool siin samal ajal toimuvat vilgast akadeemilist elu – lugemisel vaimusilma ette üsna koleda pildi. Eriti meeldejäävalt olete kirjeldanud võikaid haise. Kus võib meie linnas praegu neid lehkasid tunda?

Tartu haisu ja õhustiku kirjeldamisel olen üldiselt lähtunud humoraalse meditsiini printsiipidest, mis seostavad teatavad meeleseisundid värvide, ainete ja muidugi lõhnadega. Need lõhnad ei olegi niivõrd tegelikult materiaalselt olemas, kuivõrd just vaimuga tajutavad.

Tänapäeval on seega neidsamu lõhnu raske tunda, sest neid pole lihtsalt inimeste teadvuses sellisel kujul leida. Mõistagi ei ole aga kuhugi kadunud ühendus erinevate tajude vahel, seda nähtust tuntakse praegu sünesteesia nime all.

«Mesilaste» peategelane Laurentius rändab Leideni ülikoolist Tartusse meditsiini õppima ja kannatab raskemeelsuse, melanhoolia all. Ta loodab abi aadrilaskmisest. Mida kasutaks Laurentius oma haiglase seisundi leevendamiseks tänapäeval?

Ilmselt läheks ta psühholoogi või psühhiaatri juurde.

Laurentius ei käitunud oma ajastu kontekstis kuidagi ebatavaliselt, ta oli pigem ratsionaalselt meelestatud ning veendunud, et teaduslik lähenemine suudab tema probleemist jagu saada.

Arvan, et ta oleks eeldanud, et serotoniini tase on ajus madal ning seda oleks vaja kuidagi reguleerida.

Käite ametis Tartu ülikooli raamatukogu teaduskeskuses. Mida te seal teete?

Minu peamine ülesanne on uurida 17. sajandi Tartu disputatsioone ja trükiseid. Disputatsioonid olid selleaegne tavaline õppevorm, mida kirjutati nii harjutuseks kui ka kraadi saamiseks.

Neid on sageli vanemas kirjanduses peetud üsna vähe- väärtuslikuks massiproduktsiooniks ja võrreldud näiteks tänapäevaste bakalaureusetöödega, kuid teisiti vaadates annavad need aimu sellest, milline oli üldiselt teaduslik tase ülikoolis, kui kiiresti jõudsid uued ideed siia kohale, mida nendega peale hakati.

Ajastu vaimsuse ja ülikooli toimimise uurimiseks, arvan, et on raske leida huvitavamat ja informatiivsemat allikat. Sellega paralleelselt tegelen ka 17. sajandi paberi ja vesimärkide uurimisega, mis annab samuti aimu nii kaubanduslikest kui ka intellektuaalsetest kontaktidest teiste piirkondadega.

Ilmamaa kirjastas tänavu valiku Martin Lutheri töödest. Olite üks tõlkijatest. Lähenemas on suurjuubel – varsti 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517 olevat Lut­her naelutanud Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi usuelu reformimise kohta. Kui oluline on teile Luther ja luterlus?

Mulle on Martin Luther olnud kogu aeg üsna suureks mõistatuseks. Ta oli väga vastuoluline isik, kuid ma arvan, et kellegi teistsuguse eestvõtmisel poleks midagi reformatsiooniga võrreldavat ka alguse saanud. Reformatsioonijärgses maailmas elame me Läänes kõik ning seetõttu oleme kõik teataval määral siin luterlased.

Selle kohta on palju teoretiseeritud, ühelt poolt hakkas just pärast reformatsiooni laiemalt levima see, mida me nimetame nüüd fundamentalismiks, ja teiselt poolt suurenes üksikisiku otsustusvabadus. Need kaks on õnnetuseks omavahel lahutamatult seotud.

Doktoritöö kirjutasite aastal 2008 ühest keskaegsest optikaalasest uurimusest. Keele ja Kirjanduse tänavuses juulinumbris avaldasite artikli raamatumaailma vormilistest hiiglastest ja kääbustest. Millest kirjutate oma järgmisena ilmuvas teadustöös?

Lähim suurem projekt, millest ma osa võtan, on uurida filosofeerimise vabaduse arengut varauusaegsel Saksamaal, samuti disputatsioonidele tuginedes. Lähen järgmisest aastast pikemaks ajaks Göttingeni ja Wolfenbütteli raamatukokku selle teemaga tegelema.

Raamat

Meelis Friedenthal,

«Mesilased»,

toimetanud Kai Nurmik,

kujundanud Mari Kaljuste.

Varrak,

2012, 212 lk.

Tagasi üles