Jüri Kõre: kus tartlased tahavad elada

Tartu sotsiaalvaldkonna abilinnapea Jüri Kõre (Isamaa ja Res Publica Liit). Foto: Margus Ansu

Samanimelise regulaarse uuringu värsked tulemused kombineerituna varasemate andmetega annavad mitmeplaanilist analüüsiainet.

Teatavas mõttes on koondhinnang Tartu oludele vastuses küsimusele «Kas te kavatsete lähema viie aasta jooksul elukohta vahetada?».

30 protsendi intervjueeritute öeldud jah näitab suhteliselt suurt rändevalmidust. Tõsi, eelmise, 2008. aasta uuringu ajal andis samale küsimusele jah-vastuse 40 protsenti vastanutest. Rändevalmidus on seega pigem vähenenud ja inimesi huvitavad võimalused parendada ja arendada praegust elukohta, linnaosa, linna.

Mõnevõrra tekitab ärevust, et kolmandikust rändeplaaniga kodanikest kavatseb omakorda kolmandik Tartumaa tolmu jalgadelt pühkida. Kokku teeb see 8 protsenti linnaelanikest, see pole sugugi väike hulk. Tänapäeval on lahkujaid igast Eestimaa paigast, elujõulised on need kohad, kuhu on kas juurde- või tagasitulijaid.

Negatiivne ränne

2003. aastast on nii Tartu riigisisene kui ka välisränne negatiivne. Siserände tõttu tekkiv rahvastikukadu on vähenenud (–1428 inimest 2003. aastal ja 2012. aastal –339), välisrände tõttu aga kasvanud (vastavalt –166 ja –424).

Eelmise aasta riigi rändeandmed (emigreerujate arv

10 873 ja saldo –6629) põhjustasid esmalt kerge šoki. Siis käivitusid ebameeldivat uudist pehmendavad reaktsioonid stiilis «lahkujad on kvalifitseerimata, madalapalgalised, väheaktiivsed jne».

Tegelikkus on siiski midagi muud. Väljarändajad on ikka ja alati aktiivsem, elujõulisem, riskialtim osa elanikkonnast. Enamik äraminejatest võtab kaasa mõtte tagasitulekust. Lähiaastatel peab aga Tartu tõsiselt pingutama, et koolidesse õppima tulijad jääksid õpingute järel siia töötama-elama. Nelja-viie aasta pärast, kui ülikooliealiste vanuserühm on nüüdsest palju väiksem, on seda raske kui mitte võimatu teha.

Kolmandik elukohavahetuse plaanijatest kiikab Tartumaast kaugemale. Kuhu läheksid siis ülejäänud?

Suur-Tartu territooriumile, linna ja lähivaldadesse. Linna sees ilmselt tartlaste meelislinnaosadesse.

Eelistatud ja vähem eelistatud piirkondade pingerida pole aastate jooksul palju muutunud. Kuid polarisatsioon, mille järgi mitte-eelistatute eesotsas oli 2008. aastal 37 protsendi intervjueeritute häältega Annelinn ja eelistatute pingerida juhtis 20 protsendiga Tähtvere, on vähenenud.

2013. aastal juhtis Annelinn mitte-eelistatute pingerida 24 ja Tähtvere eelistatute pingerida 20 protsendiga. Supilinn tundub Tartu linnaosadest kõige kaitstum ja hoitum. Tegelikult oli ta mitte-eelistatute hulgas kolmas, eelistatute pingereas kuuenda paigutusega Annelinna järel alles seitsmes!

Üle terve linna elu

Tartlaste elukorraldus ei piirdu ammugi linnaosaga. Kool ja kauplus, lasteaed ja perearst, töökohast rääkimata, asuvad tihti hoopis linna teises servas. Naabruskonna puudujäägid võivad tänapäeval küll mõjutada, aga ei määra üldist hinnangut linnale.

Kui 5,5 protsenti vastanutest kuulutab, et nad pole rahul hooldusraviga haiglas, ja 5,7 protsenti pole rahul narkomaania ja alkoholismi rehabilitatsiooniga, siis näib tegu olevat võrdväärsete, arenenud teenustega. Tegelikkuses on esimene neist arenev, siiski mitte valmis, teine aga fragmentaarne, täiesti süsteemitu süsteem.

Samamoodi mustvalgelt ei saa käsitleda teenuste kättesaadavuse hinnanguid. Kättesaadavusega on rohkem rahul Tammelinna, Veeriku, kesklinna ja Tähtvere elanikud.

Sellist tulemust ei määra majanduslik (teenuste korraldus), vaid sotsiaalne (elanike staatus ja sissetulekud) mõõde. Aedlinnade elanikud ei vaja, et iga teenus oleks saadav nende elukohas. Pigem rõõmustab neid, kui mõni avalik hüve (näiteks sotsiaalmaja) linnaosas puudub. Ja vastupidi, hinnangud Annelinnale kui elukohale oleksid märksa halvemad, kui sealne teenuste korraldus oleks varasemaga võrreldes halvem.

Tagasilöögid teenustes

Uuringu aruande kõige olulisem osa on 2003., 2008. ja 2013. aasta küsitluste andmete koond. Ja sellest arvude reast tekkiv rahuloluhinnangute dünaamika.

Naabruskonda kirjeldavate aspektide puhul on ainult kaks hinnangut 21st 2013. aastal varasemate aastatega võrreldes halvenenud. Nendeks on elamute välisilme – ilmselt torkab kontrast renoveeritud ja renoveerimata majade vahel üha rohkem silma. Ja tänavate talvine hooldus.

Teenuseid kirjeldavates hinnangutes on rohkem tagasilööke. Vähenenud on rahulolu hariduse kvaliteediga ja õpitingimustega koolis, täiskasvanute koolitust käsitleva info kättesaadavusega jne. Paradoksaalsel moel on rahulolu lasteaiakoha saamise võimalusega samal tasemel kui 2003. aastal. Sel ajal polnud praegusega võrreldavat lasteaia järjekorda olemas!

Mõtlemisainet pakuvad tartlaste ettepanekud, milliste probleemidega tuleks linnas tegelda järgmise viie aasta jooksul.

Nendeks on arstiabi (vajalik on tegelda 45% vastanute arvates), sotsiaalsfäär (42%), haridus (41%) ja tootmine (29%). See on ühelt poolt proovikivi avalikule sektorile, kelle juhtida on sotsiaalsfäär ja haridus. Aga ka erasektorile. Sest meditsiiniasutused on formaal-juriidiliselt, tootmisettevõtted sisuliselt erasfäär.