Tähtis tunnistaja jäi teadmata kadunuks

Anne luhal suurel kivil istub Lydia Naarits-Raud, 1913, seisab foto taga. Kahjuks pole kirjutaja teinud märkmeid, mis hooned jäid ilusa noore naise ja ilusa suure kivi taha. Foto: perekond Raua erakogu

Sada aastat tagasi ühel kenal päeval pani Karl Raud selga parema ülikonna ja pähe kaabu ning tema pruut Lydia Naaritski valis pluusi, seelikut ja kingi suure hoolega, sest endast foto tegemine oli tol ajal sündmus omaette.

Lausa selline sündmus, et ka pildistamise koht oli tähtis, ning nii lasid Tartus väga ilusat ja hinnatud puutööd teinud tisler Karl Raud ja tema tulevane abikaasa Lydia end üles võtta Karli Anne tänava vanematekodu lähedal lagedal Anne luhal suure rändrahnu peal.

Nüüd on Karl ja Lydia Raud kadunute hulgas ning kuigi paljud puud ja kivid elavad inimesed üle, on kadunud ka nende poseerimiskoht, Jaamamõisa rändrahn. «Jah, Tartu ainus kaitse all olev kivi on teadmata kadunud,» kinnitas keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju.

Väga vähe andmeid

Nagu heas krimkas, on ka meie teadmata kadunud rändrahnu loos kahtlusi, oletusi ja erinevaid arvamusi. Mis on siis sellest kivimürakast teada? Näiteks see vähene, et Jaamamõisa rändrahn ja Eesti veel üheksa rändrahnu võeti looduskaitse nõukogu otsusega kaitse alla 8. veebruaril 1938. Tartu linnale kuuluva rändrahnu kõrguseks oli mõõdetud 1,2, pikkuseks 6,65 ja laiuseks 3,2 meetrit. Kivi asukohta pole otsuses kirjas.

Rahnu kaitse alla võtmist korrati ENSV ministrite nõukogu juures asuva looduskaitse valitsuse juhataja 17. märtsi 1959. aasta käskkirjaga nr 25. Selle järgi oli tegu graniitkiviga, mille mõõdud olid 1,2 x 7 x 4,2 m. «Seega ei olnud kivi väga suur,» märkis Marica-Maris Paju ja lisas, et samas käskkirjas antakse ka rahnu umbmäärane asukoht ehk «Emajõe luhal, ligi 300 meetrit Anne tänava lõpust edasi».

Seitse aastat hiljem aga kustutati Jaamamõisa rändrahn riikliku tähtsusega üksikobjektide nimekirjast. Põhjendus on napp: kustutada kas hävimise või mitteküllaldase väärtuse tõttu looduskaitse alla kuuluvate üksikobjektide nimekirjadest järgmised rändrahnud ja põlised puud.

Kui aga usaldada inimese mälu aastaarvude suhtes, siis pidi Jaamamõisa rändrahn aasta varem alles olema. Nimelt kirjutas Ene Puusemp 2004. aastal Tartu Postimehe artiklis «Ülejõel on ajalugu teinud kaks värvikat Hiinalinna», et 1965. aastal suutis kogu elu Anne tänaval elanud Lydia ja Karl Raua poeg Ilmar Raud talle lapsest saadik tuttavat rändrahnu kaitsta.

«Kui äärelinnas loomapidamine ära keelati, kolis keegi oma sarvilisega linna külje alla Anne luhale. Raua aktiivsel sekkumisel lasti peaaegu rändrahnu selga ehitatud loomalaut maha lammutada,» seisab artiklis. Kahjuks rohkem selles loos kivist juttu ei tehta.

Siinkohal võikski loole punkti panna, kuid üllatuseks selgub, et 1986. aastal võeti Jaamamõisa rändrahn uuesti kaitse alla, ilma et oleks selle olemasolu kontrollitud. Nii ongi rahn endiselt kaitse all, selle väljaarvamine kaitstavate looduse üksikobjektide nimekirjast on pooleli.

Marica-Maris Paju pole kivi oma silmaga näinud ega oska sellepärast ka täpset asukohta pakkuda. Ilmar Raud on meie hulgast lahkunud. Kuid rändrahnul poseerinud vanaema ja vanaisa fotod abivalmilt üles otsinud Helve Raud kuulis ühelt eakalt perekonnatuttavalt, et kivi oli asunud nõukogude ajal Anne tänavale ehitatud Saare poe naabruses, vana tiigi lähedal. Nüüd kaupleb selles kohas Maxima.

«Võis olla küll sealkandis,» ütles Tartu ülikooli geoloogiateadur Juho Kirs pärast seda, kui oli hoolega uurinud Helve Raua vanavanematest rahnul tehtud fotosid ja Tartu vanu kaarte. «Paistab, et rahn oli Saare poe või Descartes´i lütseumi kohal.»

Tähtsad tunnistajad

Helve Raua tuttav oli lisanud sedagi, et kivi maeti Annelinna ehitades ühe suure kortermaja vundamendi alla. «Arvatakse, et kivi jäi Annelinna rajamisel täitepinnase alla või tehti sellest mõni mälestuskivi, mis on isegi tõenäolisem,» lisas Marica-Maris Paju.

Tartu ainus kaitsealune suur kivi on küll teadmata kadunud, Tartumaal aga on praegu kaitse all 14 üksikut suurt kivi-rändrahnu ja üks kivikülv, Peipsi ääres Nina külas asuv Kalevipoja sild.

Esimesed kivid praegustes piirides Tartumaal võeti kaitse alla juba 1937. aastal, need on Kohtukivi ja Suurekivi rändrahn, mis asuvad Luunja vallas, ning Alatskivi vallas asuvad Pärsikivi ja Laanekivi. Aasta hiljem võeti kaitse alla seni teadaolevalt suurim rändrahn Tartumaal – Vara vallas asuv Pollikivi, mille ümbermõõt on pisut üle 27 meetri.

Kuigi Jaamamõisa rändrahn oli Pollikivi kõrval poisike, on ikka kahju, et kivi Tartust kadus, sest iga rändrahn on tükike ajalugu.

«Nad on nimelt meie planeedi arenguloo ühe tähtsa sündmuse – jääaja kui aastatuhandeid tagasi kogu põhjapoolkera haaranud võimsa jahenemislaine – tunnistajaid,» kirjutab geoloog Enn Pirrus raamatus «Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu».

Kust jäämass tuli, kuidas ta edasi liikus, millistelt aladelt ta materjali kaasa haaras, mis sellega teel toimus, kui paks jääkate oli, kuhu ta lõpuks jõudis, milline oli tema kandejõud, kuidas ta sulas – neile ja veel teistelegi küsimustele suudavad Enn Pirruse sõnul vastuseid anda üksnes rändkivid.

Ja kes endiselt arvab Jaamamõisa rändrahnu kohta, et tühja, üks kivi ees või taga, siis talle teadmiseks: Eestist lõuna poole liikudes jääb rändrahnude hulk kiiresti väiksemaks.

Tartumaa kaitsealused rändrahnud

•    Pollikivi: rabakivi, Tartumaa suurim kivi – suurim kõrgus (h) 3,4 ja ümbermõõt (ü) 27,57 m. Vara vald, Sookalduse küla.

•    Kalevipoja sild e Nina kivikülv: 0,7 ha. Alatskivi vallas Nina külas Peipsi rannal ja järvevees. Kalevipoeg hakanud silda ehitama, et Venemaale minna, aga Vanapagan olevat lammutanud päeval ehitatud silla öösel laiali. Nii tüdinenud Kalevipoeg ehitamisest ja läinud jalgsi läbi järve. Sillajäänused on aga nüüdki näha.

•    Kalevipoja viskekivi e Apollo kivi: h 1,68 ja ü 16,7 m. Alatskivi vald, Kõdesi küla. Apollo kiviks kutsutakse rahnu sellepärast, et Alatskivi parunil seisis selle peal Apollo kuju.

•    Pärsikivi: pegmatiit, h 1 ja ü 16,3 m. Alatskivi vald, Pärsikivi küla. Pärsikivi visanud Kalevipoeg lambaid kimbutanud hundikarja pihta.

•    Tõrukivi laanekivi: rabakivi, h 2,78 ja ü 24,46 m. Alatskivi vald, Tõrukivi küla.

•    Karukivi: h 1,8 ja ü 13,6 m. Rannu vald, Ervu küla.

•    Kohtukivi: h 1,46 ja ü 14,1 m. Luunja vald, Kavastu. Kohtukivi peal mõistetud talupoegade üle kohut ja karistatud neid.

•    Luunja suurkivi: h 2,29 ja ü 26,7 m. Luunja vald, Kikaste küla.

•    Keskmise Kalevipoja lingukivi: graniit, h 2,4 ja ü 11,77 m. Tartu vald, Saadjärve küla.

•    Noorema Kalevipoja kivi: ohvrikivi, h 1,55 ja ü 12,22 m. Tartu vald, Saadjärve küla.

•    Vedu nõiakivi: kultusekivi; rabakivi, h 3 ja ü 10,42 m. Tartu vald, Vedu küla.

•    Heavaimu kivi: h 1,7 ja ü 8,5 m. Puhja vald, Vihavu küla.

•    Kurjavaimu kivi: h 1,8 ja ü 14,3 m. Puhja vald, Vihavu küla.

•    Teedla rändrahn ja kivikülv: pegmatiidist rahn, h 1,8 ja ü 17,6 m; kivikülv rahnu ümber hävinud, arvestatav kivikülv teisel pool maanteed ligi 1,4 ha. Rõngu vald, Teedla.

•    Tondikivi: graniit, h 2,1 ja ü 12,8 m. Rõngu vald, Koruste küla.

Allikad: keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regioon, www.eelis.ee