Kõne algus räägib paljust

Andriela Rääbis oma doktoritöö uuringutes enda telefonikõnesid ei analüüsinud, kuid paneb tähele, et kasutab isegi erinevaid telefonikõnede alustamise viise vastavalt sellele, mis teemal kõne on.

FOTO: Sille Annuk

Kui helistaja pärib telefonikõne alguses, kuidas teil läheb, võite üsna kindlad olla, et järgneb kas halb uudis või soovib helistaja teilt midagi saada. Nii selgus telefonikõnede sissejuhatusi analüüsinud doktoritööst.


Vahetult enne aastavahetust kaitses Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse osakonna teadur Andriela Rääbis doktoritöö teemal «Eesti telefonivestluste sissejuhatus: struktuur ja suhtlusfunktsioonid», uurides, kuidas eestlased alustavad telefonivestlusi.



«Võib tunduda, et telefonikõne sissejuhatus on niisugune rutiinne ja automaatne tegevus, mis on lisaks veel väga lühike,» kirjeldas töö autor. Kuid selle lühikese aja jooksul vahetatakse väga palju teavet.



Eestlased ei tutvusta end


Doktoritööst selgus, et eestlaste telefonikõnede tüüpiline sissejuhatus koosneb neljast osast: vestluses osalejate vahel kontakti loomine, tervituste vahetamine, helistaja tutvustamine ning käekäigu kohta pärimine.



Täpsemalt uuris ta, missugustest osadest telefonikõne sissejuhatus koosneb ning milline funktsioon telefonivestluse sissejuhatuse osadel on.



Uurimusest selgus, et kõige sagedamini alustavad eestlased telefonivestlust sõnadega «halloo» või «jaa». ««Halloo» on levinud rohkem keskealiste ja vanemate inimeste seas, «jaa» aga laste ja noorte hulgas,» selgitas Rääbis. Ilmselt on selle põhjuseks ealine trendide muutumine.



Telefonikõnede alustamise uurimine sai alguse 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides ning ameeriklaste telefonikõnede sissejuhatuse mudel võeti seetõttu aluseks ka teiste rahvuste telefonivestluste uurimisel.



Alates möödunud sajandi kaheksakümnendatest on selline uurimine käinud Euroopa riikides ning viimasel kümnendil ka Hiinas, Koreas ja Iraanis.



Telefonikõnede sissejuhatuste analüüsimisel on ka praktiline tulemus: see aitab tulevikus koostada eesti keele õppijatele paremaid keeleõpikuid, kus on võetud arvesse loomulikku suhtlusstandardit ühes või teises keeles.



Kõik uurijad on võrrelnud oma uuringutulemusi eeskätt ameeriklaste telefonikõnede mudeliga ning seejärel ka teiste kultuuride telefonivestluste sissejuhatustega.



Eesti ja ameerika telefonikõnede alguse võrdlemisel selgus, et ameeriklased tervitavad alles siis, kui partner on ära tuntud. Eestlased tervitavad aga peaaegu alati. Ka siis, kui vestluspartnerit ei tunta.



Tervitamisel on kõige sagedasemad sõnad lisaks «terele» ka «tervitus» ja «tšau». Tööst selgus, et tervitussõna valik sõltub vestluses osalejate suhetest, mistõttu erinevate inimestega suheldes kasutatakse erinevaid tervitussõnu.



Kus sa oled?


Rääbis lisas, et tervitusvormeli valib helistaja sõltuvalt helistamise põhjusest. «Kui on ette näha midagi probleemset, võidakse valida argisem või pikem tervitus, millega püütakse luua vestluspartneriga lähedasem suhe,» selgitas Rääbis.



Tervitusele järgneb enesetutvustus, mille aga eestlased tavaliselt ära jätavad. Iseäranis on enese tutvustamisega kitsid vanemad inimesed.



Töö autor leidis, et sel võib olla seos nõukogude perioodi mõjudega ning sooviga oma identiteeti varjata. Samuti võib vanemate inimeste mittetutvustamise põhjus peituda selles, et suheldakse enamasti oma lähedastega, kes neid nagunii tunnevad.



Ameeriklastel järgneb tutvustamisele küsimus: kuidas läheb? Eestlased aga huvituvad sellise küsimusega teise käekäigust ainult teatud tüüpi vestlustes.



Eestlased küsivad, kuidas läheb, tavaliselt siis, kui helistamise eesmärgiks on mingisugune palve ehk tahetakse midagi partnerilt saada, kirjeldas Rääbis. Samuti siis, kui vestluse teema pole kuigi meeldiv. Selle küsimusega muudetakse vestlus sõbralikumaks.



Lisaks kasutavad helistajad «kuidas läheb?»-küsimust siis, kui pole täpset teemat, millest kõnelda. Siis aitab see küsija vestluspartneril oma teemaga vestlusse tulla.   


Doktoritöös analüüsis Rääbis 131 salvestatud argivestluse lauatelefonikõnet. Kuna telefonivestlused on salvestatud juba alates 1997. aastast, ei ole kogutud materjali hulgas kuigi palju mobiiltelefonivestlusi.



Huvitav tähelepanek oli see, et ka siis, kui inimesed helistasid lauatelefonile, päriti vastaja käest, kus nad asuvad, olgugi et vastuvõtja telefoni asukoht oli teada.



Telefonikõne sissejuhatusest


• Andriela Rääbis kaitses doktoritöö teemal «Eesti telefonivestluste sissejuhatus: struktuur ja suhtlusfunktsioonid».


• Telefonikõnede alguse uurimisel selgus, et eestlased peaaegu kunagi ei tutvusta ennast, küll aga erinevalt ameeriklastest tervitavad peaaegu alati.


• Eestikeelsete telefonikõnede sissejuhatus on teiskeelsetega võrreldes lühem. Hispaanlaste telefonikõnede algus on aga pikem, sest päritakse ka lähedaste käekäigu kohta.


• Eestlased erinevalt ameeriklastest küsivad, kuidas läheb, kõne alguses vaid siis, kui järgneb soov vestluspartnerilt midagi saada.

Tagasi üles