Hingekarjase vanaema palvet võeti kuulda

Tartu Peetri kirik oli õpetaja Kalle Mesila (70) teine kodu viimased 28 aastat ja üks kuu. Juba peaaegu nädal, alates 1. jaanuarist käib tema ametinimetuse juurde ladinakeelne sõna emeritus, mis märgib väljateenitud vanaduspuhkusele minekut. Foto: Sille Annuk

Omasooiharate laulatamine. Jumala suure ja väikese algustähega kirjutamine. Orel ja isiklikud muusikaeelistused. Kõik see, põhiliselt aga Tartu Peetri kogudus ja kirik on teemaks intervjuus õpetaja Kalle Mesilaga.

Millises olukorras oli Peetri kogudus, kui te asusite aastal 1981 siin ametisse?

Kogudus oli sellises olukorras, nagu oli enamik nõukogudeaegseid kogudusi linnades. Kiriku uksed olid avatud, kuid võimude piirangud olid peal.

See tähendab, et töö noortega oli alla surutud. Samal ajal võis teha siiski sajaprotsendiliselt põhitööd, mida kogudused ja nende hingekarjased teevad evangeelse kuulutusena. Siin ei olnud piiranguid, kuid jälgiti iga sõna, et need ei riivaks kehtivat võimu.

Millises seisus on Peetri kogudus nüüd, kui te annate oma ameti üle seni Kolga-Jaani kogudust teeninud Ants Toomingale?

Kogudus on mitmes suhtes edasi liikunud, eriti, mis puudutab noorema generatsiooni osavõttu meie tegemistest.

Noorenenud on laulukoori liikmed ja meil on kirikuvanemate hulgas küllaltki noori inimesi. Meil on iga-aastased leerikursused nii kevadel, suvel kui ka sügisel, mis tähendab samuti nooremate liikmete juurdetulekut. Ka juhatus ja nõukogu on oma koosseisult siiski noorema või vähemalt keskmise põlve inimesed.

Kuidas on muutunud teie ametisoleku ajal kirik?

Peetri kirik on üldjoontes samaks jäänud, kuigi muudatusi on toimunud pidevalt. Küll on katust uuendatud ja fassaadi parandatud, elektrisisseseade on peaaegu täiesti välja vahetatud, veevärk ja kanalisatsioon on kirikuga ühendatud ja värvilised aknad uuendatud.

Ja küte on sisse pandud. Kirikusse tuleja poolt on ju ääretult hinnatav, kui ta saab tulla sooja kirikusse. Sooja muidugi suhtelises mõistes, sest nii suur ja mitte väga hästi sooja pidav hoone, nagu on meie kirik, ei saa kunagi väga soojaks.

Kas võib öelda, et viimase aja üks kuuldavaimaid muudatusi Peetri kirikus on oreli restaureerimine?

Orel sai sõja päevil raskelt kannatada. Kuigi praost August Janni asus küllalt kohe pärast sõda parandamist korraldama, ei jõudnud ta oma ametis oleku ajal nii kaugele, et orel oleks saanud lõplikult korda. Kuid seda sai kasutada kui saateinstrumenti jumalateenistustel, mis oli esialgu kõige olulisem.

Kontserte sai hakata andma siin siis, kui orelimeister Olev Kents tegi täieliku remondi aastal 2001. Sellega jõudsime nii kaugele, et orelil võib väga nõudlikke lugusid ja kavasid esitada, ja seda ongi tehtud.

Kahju ainult, et neid, kes hindavad orelimuusikat vääriliselt, on suhteliselt vähe. Isegi rahvusvaheliselt tunnustatud organistide kontsertidele koguneb ikkagi vaid mõnikümmend kuulajat.

Tarvitasite ühes eelmises vastuses sõna hingekarjane. Kuidas on kõige õigem öelda luterliku koguduse õpetaja kohta, kas hingekarjane, pastor või preester? Viimasel ajal on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus vist olnud uusi ametlikke seisukohavõtte selles suhtes?

Sõnatarvitus ja keelekasutus on suhteliselt vabaks jäetud. Traditsiooniline sõna kirikuõpetaja on jäänud kehtima ja ka tarvitusele. Kuigi nüüd on võetud vaimuliku kohta kasutusele paralleelnimetusena sõna preester, ei suru ega sunni keegi selle kasutamist peale. Samas on ka sõna pastor ehk hingekarjane täiesti omal kohal.

Suuremalt jaolt kasutatakse siiski ametinimetust õpetaja.

Kui palju on muutunud luterlik kirik aastatel 1981–2009? Kui palju on muudatuste hulgas selliseid, mis ei ole teile meelepärased?

Ma pean uuendajaid tänama selle eest, et nad on jätnud võimaluse kasutada neidki vorme, mida traditsiooniliselt meie kirikus on kasutatud, kaasa arvatud jumalateenistuse kord.

Millal astub esimene homo- või lesbipaar Tartu Peetri kirikus altari ette, et oma abielule õnnistust saada?

Mina loodan, et kui see päev tuleb, oleks see võimalikult kaugel. Jumal ei loonud kahte inimest, ta lõi inimese meheks ja naiseks, nagu on kirjas esimeses Moosese raamatus.

Jumal on siinkohal lause alguses ja seetõttu jääbki suure algustähega. Vastasel korral parandab keeletoimetaja selle väikseks täheks, sest nii nõuavad ortograafiareeglid. Kuidas kommenteerite?

Nii peavad tegema vist kõik korrektorid. Ma ei saa neid käskida ja keelata ja ma ei saa ortograafiareegleid muuta, nende kehtestajad on ju pädevad.

Isegi rahvusvaheliselt tunnustatud organistide kontsertidele koguneb ikkagi vaid mõnikümmend kuulajat.

Jumala mõistet võivad nad käsitleda kui üldnimetust. Kui mina kirjutaksin jumalus, siis ma kirjutan selle sõna väikse tähega, sest ma pean sel juhul silmas erinevate religioonide puhul käsitletavat mõistet. Aga ristiusus ma saan kirjutada ainult suure tähega – Jumal.

Kuidas kujunes teie usuline aluspõhi?

Ma olen maalaps, Juuru kihelkonnas taluperes sündinud ja kasvanud. Maaühiskond oli sõja ajal ja pärast sõda küllaltki kiriklik vaatamata sellele, mis rahvaga toimus.

Ka meie pere oli väga kristlik. Isa ja ema olid juurdunud kirikus ja usus nagu ka vanavanemad. Mul on hästi meeles, kuidas vanaema pühapäeviti teises toas – kirik oli kaugel ja ta ei saanud sinna mõnikord minna – laulis kirikulaule. Seda oli nii armas kuulata.

Ma sain teada alles siis, kui olin juba asunud õppima usuteadust, et emapoolne vanaema oli minu eest palvetanud, et minust saaks kirikuõpetaja.

Millised on teie pere suhted kiriku ja usuga?

Ma olen teist korda abielus. Esimene abikaasa on surnud, ka tema oli koguduse liige.

Maires olen ma leidnud endale täielikult ustava kaaslase sellel põllul, kuhu ma tööle asusin. Meie abiellumisel ta ei kartnud, kuigi oli sügav nõukogude aeg, siduda oma elu inimesega, kelle amet ei olnud siis kehtivate ühiskondlike arvamuste kohaselt soositav. Oleme teineteise kõrval olnud ja teineteist täiendanud.

Mul on poeg. Temagi on meie koguduse liige.

Kui palju on teil õpetajakohustuste täitmise kõrvalt jäänud aega muudeks avaliku elu tegevusteks?

Ma osalen ülemaailmses Lionsi liikumises alates aastast 1992, kui loodi Tartu Tamme Lionsi klubi. Juba üle kümne aasta oleme Peetri kirikus teinud heategevuskontserte, sest meie klubi üheks prioriteediks on aidata Tartu Kristlikku Noortekodu, mis asub Era tänavas.

Millist muusikat eelistate kuulata kontsertidel väljaspool kirikuseinu?

Eelistan head klassikalist muusikat, mis võib võluda oma hingestatuse, meisterlikkuse ja sügavusega ja mis pole õnneks detsibellide poolest üle paisutatud. Teatris armastan klassikalist ooperit, Verdi on üks minu lemmikheliloojaid.

Aasta viimasel päeval oli teie viimane jumalateenistus Peetri koguduse õpetajana. Mida uut kavatsete ette võtta pärast ameti mahapanekut? Kas on teil mõni huviala, mille kallale saate nüüd asuda suurema tarmukusega?

Ma ei taha praegu vekslit välja käia, aga... Mul on teatud määral sünnipärane kunstianne, mida ma ei ole kahjuks välja arendanud. Elu näitab, kui palju ma saan ja jõuan ja oskan ennast rakendada muudel aladel.

Esialgu olen ma täiel määral seotud ameti üleandmisega ja kohanemisega teistesse tingimustesse. Pean arvestama, et minu elatusvahendid tõmbuvad koomale. Aga inimene on kohaneja ja ma usun, et ma saan sellega hakkama.

CV

• Sündinud 3. jaanuaril 1940 Tallinnas, kuhu tema ema viidi sünnitama Juuru kihelkonnast.

• Lõpetanud Tallinnas Usuteaduste Instituudi, vaimuliku eluaegsesse ametisse pühitseti veel õpingute ajal 27. novembril 1962 Tallinna Jaani kirikus.

• Teenistuskäik: 1962–1965 Kuressaare Laurentiuse ja Kaarma kogudus, 1965–1969 Käru kogudus, 1969–1971 Häädemeeste ja Treimani kogudus, 1972–1979 Jõelähtme kogudus, 1979–1981 Kursi kogudus, 1980–1993 Äksi kogudus, 1981–2009 Tartu Peetri kogudus.

• Ametlikult viimase jumalateenistuse 31. detsembril 2009 andis Peetri kirikus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõige staažikama ametis oleva õpetajana.

• Lahkumisjumalateenistus Peetri kirikus algab 24. jaanuaril 2010 kell 10.

• Tartu Tamme Lions klubi liige aastast 1992.

• Abielus Maire Mesilaga.

• Poeg esimesest abielust ja kaks lapselast.