Vahur Kalmre: pole infot, pole probleemi

Vahur Kalmre

FOTO: SCANPIX

Läinud aasta kevadel oli selline aeg, mil Tartu ajalehetoimetus sai iga päev politsei käest teavet järjekordse jalgrattavarguse kohta.


Viiendal päeval, kui rattaid oli järgemööda virutatud juba viis-kuus, hakkasime uurima nende varguste tagamaid. Enam sellist igapäevast infot me ei saa.


Möödunud aasta sügisel sai ajalehetoimetus päevast päeva politsei käest infot igasuguste väikeste varguste kohta, alates batuudist ja lõpetades tööriistadega.



Mõne päeva möödudes küsisime politseilt juba pikema loo tarvis kommentaari: kas masu ajab inimesi rohkem vargile? Nüüd on sellise igapäevase info saamine läbi lõigatud.



Kes lõikas? Politsei- ja piirivalveamet.



1. jaanuaril loodud ühendatud politsei- ja piirivalveameti uues meediasuhtluses enam erinevatele regioonidele konkreetset infot ei saadeta. Selle asemel saavad kõik möödunud ööpäeva kuritegude ja väärtegude statistika ning tõsisemate juhtumite kokkuvõtted üleriigiliselt.



Esimesed viljad


Selle nädala teisipäeval olid sellise uue infojagamise viljad juba näha.


Politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroolt tulnud teabe järgi registreeriti üle Eesti prefektuurides küll 93 avaldust ja teadet kuritegude kohta (kolm röövimist, kaks avaliku korra rasket rikkumist, 43 vargust jne), kuid konkreetselt pidas büroo vajalikuks anda infot vaid kahe kohta: röövimine Maardus ja Tallinnas.



Tartlased ei saa enam teada, mis Tartus juhtus. Viljandlased ei saa enam teda, mis Viljandis juhtus. Pärnakad ei saa enam teda, mis Pärnus juhtus.



Niisamuti ei saa enam infot elvalased, kallastelased, Vara, Puhja, Peipsiääre või Rõngu valla elanikud. Kui seal juhtunu ei pääse just kahe-kolme «olulisima» hulka. 



Uut korda õigustades aga ei jätnud politsei- ja piirivalveameti väliskommunikatsioonitalituse juht Tuuli Härson ütlemata: «Kõik need tegevused parandavad meie pressitöö kvaliteeti ning peaks olema mõlemale osapoolele tulusam kui igapäevane kahe jalgrattakummi varguse üles lugemine.»



Kust kohast võtab väliskommunikatsioonitalituse juht, et info ka väikese varguse kohta pole tulus? Kust kohast võtab see juht üleolevuse suhtuda väikesesse vargusesse nii põlastavalt?



Miks arvab see juht, et ka sellise varguse teadasaamine pole kohalikule kogukonnale (linnale, vallale) oluline?



Uus kord jätab eriti kohalikud inimesed ilma teabest, mis nende lähedal


toimub.



Miks arvab see juht, et mis neile büroos lihtsam, see peab sobima ka kodanikele? Kust kohast võtavad see juht ja tema alluvad tarkuse öelda, et pisivargused ja muud väikesed sündmused ei anna midagi ajalehelugejatele?



Panite tähele: teisipäevase politseiinfo järgi registreeriti üle Eesti 93 avaldust ja teadet kuritegude kohta, kuid vaid kaht pidas politsei selle vääriliseks, et neist lähemalt rääkida.



Kas tõesti polnud nende 93 juhtumi hulgas rohkem neid, millest Eesti elanikke kohapeal informeerida. Igasugune terve mõistus ütleb, et kindlasti oli. Oli, sest see, mis ei paista oluline Tallinnast vaadates, on seda kindlasti Tartust, Viljandist või Pärnust vaadates.



Võltsturvalisus


Uus kord jätab eriti kohalikud inimesed ilma teabest, mis nende lähedal toimub. Tööriistade või jalgrataste vargused vallas või linnas, ka kaklused sealsamas, on väga oluline info, mille põhjal inimesed oma otsuseid teevad. Nad kas panevad oma tööriistad või jalgrattad oskuslikumalt hoiule või jälgivad pingsamalt oma lähemat ümbrust.



Ütelda, et see info ei täida «oma ennetavat funktsiooni ja inimene selle põhjal oma käitumist ei muuda», nagu väitis politsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo juht Annika Nigul, võib olla vaade kõrgest kabinetist Tallinnas, mitte aga kohapealt kuurist või tänavalt. Aga just kuuride ümber või tänaval toimuv on oluline kohalikule inimesele.



Nüüd aga on politsei- ja piirivalveamet oma uue meediakorraga vähendanud paljude Eesti linnade ja maakondade inimeste informeeritust, mis kindlasti ei tohiks olla trend Eesti Vabariigis aastal 2010. Aga näete, on.



See trend aga pole kindlasti enam ühe kommunikatsioonibüroo mängumaa, see trend – anda vähem konkreetset infot – puudutab otseselt inimeste turvalisust.



Kui me alguses ei hoiata inimesi kahe jalgrattakummi vargusest, siis edasi ei pruugi enam suuremat tähtsust olla jalgrattavargusel, siis muutub pisivarguseks juba ka tööriistade virutamine ning vähetähtsaks asjaks kaklustest teadaandmine.



Nii tekitatakse tunne turvalisusest, sest pole infot, pole ka probleemi. Tegelikult aga on see võltsturvalisus.



Ministri sõna


Niisugune trend aastal 2010 sunnib selgitust küsima politseiameti peadirektorilt või siseministrilt.



Minister Marko Pomerants on ajalehele Sakala öelnud, et ühegi reformi tulemus ei tohiks olla see, et pakutav teenus kuidagi kannatab. Vähem infot, seega vähem informeeritust – kuidas siis ei kannata, tuleb vastu küsida.



Tartu Postimehe pöördumisele vastas siseminister: ta on nõus, et muutus ei ole hästi läbi mõeldud.



«Eeldan, et saame korrektuurid teha ja asja sobivamaks muuta. Muutuste läbiviimine on keeruline. Kindlasti oleme sisejulgeoleku valdkonna kajastamisest väga huvitatud ja mitte vaid statistika kajastamise poole pealt, vaid ka meie töösse süvenemise läbi,» kirjutas siseminister Tartu Postimehele.



Poliitik ja selle ala kõrgeim riigiametnik on seega andnud politsei- ja piirivalveameti uuele meediasuhtlusele kriitilise hinnangu. Poliitik ja selle ala kõrgeim riigiametnik on seega lubanud, et tekitatud infosulgu korrigeeritakse.



Tallinnast kaugel elava kohaliku inimesena ma usun, et poliitik ja selle ala kõrgeim riigiametnik peab oma sõna.

Tagasi üles