Võistlustantsumaailm on ka õmblejale vastupidavust nõudev pingutus.
Tüll, lükra ja kivid – miks nii keeruline
30. september 2013, 22:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartus Ilmatsalu tänaval asuvasse tantsupoodi tuiskavad sisse kaks elavaloomulist tüdrukut. Nende emal Olga Isaninal on lastega raske sammu pidada.
Õed Svetlana ja Ksenja kaovad rõivariputuspuude ja kingariiulite vahele ning tunnevad seal end väga koduselt. Vanem tüdruk treenib tantsustuudios Prestige ning noorem Tangos. Üks on tantsinud viis, teine kolm aastat.
Ema Olga Isanina ohkab. Muidugi on ta õnnelik, et lastel on huviala – nii ei jää aega tänaval lonkimiseks. Algul oli lihtne, suurema tüdruku tantsurõivaid sai noorem edasi kanda, nüüd läheb aasta-aastalt järjest keerukamaks.
Olga Isanina lisab, et neil on peres kolmas tüdruk ka, aga teda nad tantsima ei lase. Laste isa on juba öelnud, et kolmandale ostab ta mikrofoni, las laulab – tuleb odavam.
Tantsupoe All2dance omanikud Allen ja Ingrid Leego on mõlemad võistlustantsuga tegeleva poja Lauri vanemad. Kui nende poiss alustas, tuli spetsiaalset tantsuvarustust otsima minna Tallinna või veelgi kaugemale.
Ingrid Leego tundis aga juba siis oma äri praegust õmblejat Irina Avramtšukki, sest tollegi poiss käis tantsimas. Ka oli teada see, et Irina kodus tantsupoistele ja -tüdrukutele õmbleb.
Nii see mõte mitme peale tekkis. Ja Tartusse sündis paari aasta eest pood koos õmblustöökojaga. Selline, mis toetab ükskõik mis eas inimeste tantsuharrastust.
Et oleksid õiged kangad, lisamaterjalid, kingad, juuksetarvikud ja kosmeetika.
Maailmameistrivõistlustele
Väino Miil on hobitantsijast välja kasvanud võistlustantsija, kes koos oma partneri Lilian Kadaja-Saarepuuga on seenior 1 klassi väga edukas paar. Selle nädala lõpul valmistuvad nad näiteks üles astuma standardtantsude maailmameistrivõistlustel Dresdenis.
Miil ütleb, et kui vähegi tõsisemalt tantsuga tegelda, siis tuleb riietusele tähelepanu pöörata ning juba trennisaalis püüda luua võimalikult võistluslaadne olukord. Riietus peab kindlasti kokku klappima ka paari tantsulise väljendusoskusega.
Trenniks paneb Miil selga tantsupoest ostetud universaalse polo, sest selle kõrge kaelus ja liibuv joon sunnivad teda ka harjutades hoidma sportlikku kehaasendit. Ladina-Ameerika tantsu treeningult standardtantsule üle minnes, tõmbab Miil polole peale vesti, selle kandmine meenutab tunnet, mis tal oleks frakki kandes.
Frakk on tantsuspordis omaette teema.
Veel mõni aasta tagasi olid tantsufrakid suhteliselt laiade varrukatega ehk natuke nagu tavaülikonna moodi, nüüd tuleb see n-ö seebiga selga ajada. Fraki alla ei mahu enam triiksärk, vaid stretšriidest särk, mis on kandjale otsekui teine nahk. Tantsija sportlikkust ja keha sirget joont toonitatakse sellega, et ükski liigne volt kuskil silma ei riivaks.
«Sellise fraki mõõdud tuleb võtta nii, et tantsija hoiab käsi tantsuasendis. Kuue õlad ei tohi samal ajal üles kerkida ega sabatiivad harali hoida,» selgitab tantsupoes frakiteemat lähemalt Ingrid Leego. «Kui tantsija käed alla laseb, siis jah – ta kaenlaalused on riiet käis. Aga sportliku ülakehaga noormees ajab rinna kummi ning kannab ka niisuguse fraki hästi välja.»
Poest läbi iga kuu
Tartu tantsuklubi Stiil treener Laura Kask astub tantsupoodi sisse kord või kaks kuus. Peamiselt seetõttu, et aitab oma tantsulastel õmbleja juures käia.
«Mina vastutan ka selle eest, millised on nende võistlusriided,» räägib ta ning selgitab, et arvestada tuleb lapse eripära ja paari kui terviku omadusi. Näiteks kui tüdruk on poisist pikem, saab just rõivastega üldpilti korrigeerida. Ka tuleb tantsuspordis teada reegleid, et mis vanuse ja mis klassi tantsijal millised riided võivad olla – lapsevanem ei suudaks iial kõikide nende nüanssidega end kursis hoida.
Laura Kask ütleb, et veel viis aastat tagasi, kui tema võistles, Tartus niisugust tantsurõivaste ateljeed koos kauplusega polnud ning tema on lasknud oma kleidid teha Tallinnas õmbleja Evi Kaasiku juures.
Kõige kallim kleit on Laura Kasel fuksiaroosa standardtantsukleit, mille materjal sai tellitud Inglismaalt ning kaunistuseks on 6500 Swarovski kivi ja väikesed jaanalinnusuled. Selle hind oli tollases vääringus 25 000 Eesti krooni ja selles kleidis tantsis Laura Kask koos partneri Hardi Rikandiga Eesti kümne tantsu meistrivõistlustel end neljandale kohale.
Tantsuklubi Prestige treener Kaisa Oja-Mehine ütleb, et jah, paari esteetilisest välimusest sõltub palju. Lisaks peab riietus olema väga mugav ja turvaline. Midagi ei tohi rebeneda ega seljast ära kaduda.
Koos Martin Parmasega üheksa korda Eesti meistriks tulnud Kaisa Oja vahetas oma standard- ja Ladina-Ameerika tantsude kleidi uue vastu välja igal hooajal. «Riietus peab kandjale meeldima, see määrab paljuski tantsija enesekindluse võistluspõrandal,» toonitab ta.
Nüüd on Kaisa Oja-Mehisel samuti firma, mis aitab tantsijaid treening- ja võistlusriietega – seal töötab õmbleja Mare Kaeramaa. Kui hästi otsida, leiab Tartus veel mõne õmbleja, kes püüab kodus töötades tantsumaailma pürgijaid toetada.