Kes on teadlane? Vastab Jaan Ross

Jazzklubis pidas loengut akadeemik Jaan Ross (56). Foto: Kristjan Teedema

Esmaspäeval pidas Teadlaste Öö loengu Jazz­­klubis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor akadeemik Jaan Ross.

Muu hulgas oli juttu sellest, miks muusika meeldib ja võib tuju heaks teha või igav tunduda. Kuidas selgitaksite seda mõne lausega?

Muusika suudab emotsioone edasi anda ja ühtlasi neid ise tekitada. Ühe teooria kohaselt köidab muusika kuulajat tänu ootustele, mis kuulamisel tekivad.

Igal hetkel tekivad meil oma varasemate kuulamiskogemuste põhjal ootused selle suhtes, mis võiks kuulatavas muusikapalas järgmisena juhtuda. Mida rohkem muusika meie ootustele vastab, seda rohkem see meile meeldib.

Mida meeldiks teile kuulata siin ja praegu, kui loeng on lõppenud ja te panete plaadi- ja filmikarpe kotti?

Mulle on alati väga meeldinud Sergei Prokofjevi muusika.

Loengul rääkisite ka kõige intensiivsematest muusikaelamustest, tsiteerides oma kunagise üliõpilase Hendrik Saare magistritööd. Kuidas te ise sõnastaksite isiklikku kõige intensiivsemat muusikaelamust?

Neid on kindlasti mitu. Üks, millest ma räägiksin, on 1970. aastate lõpust või 1980. aastate algusest, kui Riiast pärit viiuldaja Gidon Kremer mängis Estonia kontserdisaalis Brahmsi viiulikontserti.

Tol ajal armastasid Nõukogude Liidu tippmuusikud, kellest enamik kuulus ka maailma tippu, anda Eestis kontserte. Näiteks dirigendid Gennadi Roždest­venski ja Kirill Kondrašin või pianistid Maria Grinberg ja Emil Gilels.

Süvamuusikakontsertidel käimine oli küllaltki populaarne. Võibolla mängis oma osa ka erakordselt intensiivne õhkkond, mis tol õhtul Estonia kontserdisaalis tekkis. See oli võibolla osalistelt tingitud ka sellest, et – ma ei julge öelda, et kontsert oli topelt välja müüdud, aga külgrõdudel seisid inimesed kolmes reas.

Teie loeng kuulub Teadlaste Öö eelürituste kavva. Selle festivali aegu tutvustavad teadlased oma eriala populaarsete võtetega, näiteks keemikud teevad tossu ja pauku. Mis oleks see toss ja pauk teie erialal?

Mul oli tänaseks ette valmistatud üks näide, aga ma ei jõudnud rääkida sellest, mis on need objektiivsed eeltingimused, mis määravad muusika eksistentsi piirid.

Ühe plaadi peal on niisugune näide Uus-Guinealt, kus mängija püüab kinni kiili ja kasutab kiili nagu parmupilli ehk heliallikat suu ees ja muudab sealjuures oma suu kuju samamoodi nagu mängitakse parmupilli. See on üks eksootilisemaid muusikategemise näiteid maailmas, millega ma olen kokku puutunud. Paraku jäi loengul selle esitamiseks aeg napiks.

Mis on teadus ja kes on teadlane?

Need on väga keerulised küsimused ja neile võib väga erinevalt vastata sõltuvalt sellest, kas lähtume loodusteadustest või humanitaarteadustest.

Loodusteadustes on kombeks teadlaseks pidada uute teadmiste genereerijat, humanitaarteadustes on teadlaseks tihti hoopis spetsialist, teadmamees, inimene, kes valdab mingit valdkonda mitu korda paremini kui tavaline inimene. Aga see on nüüd küll väga jäme üldistus.

Mida te peate seni oma suurimaks saavutuseks või avastuseks?

Selleks on Berliinis 2006. aastal tehtud arhiivileid. Ma avastasin umbes 60 minutit Eesti avalikkusele senitundmatut eestikeelset kõnet ja muusikat. See on salvestatud eesti rahvusest sõjavangidelt, kes Esimese maailmasõja ajal teenisid Tsaari-Venemaa armees ja olid sattunud Saksamaale vangi.

Jaan Ross

• Muusikateadlase ja psühholoogi Jaan Rossi uurimisvaldkonnaks on muusika taju ja tunnetuse ning muusikahelide objektiivse kirjeldamisega seotud probleemid.

• Aastast 1995 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.

• Kuulub aastast 2003 Eesti Teaduste Akadeemiasse.

• Avaldanud üle 150 teaduspublikatsiooni, juhendanud magistri- ja doktoritöid Eestis, oponeerinud ja eelretsenseerinud doktoritöid rajatagustes kõrgkoolides.

• Tõlkinud erialast kirjandust ja nüüdisaegset vene ilukirjandust ning toimetanud muusikateadlaste kirjutatud raamatute tõlkeid.