Jaak Aaviksoo: Tartule kirjutatud

Jaak Aaviksoo Foto: Postimees.ee

Tartu linn muutub ilusamaks – ülikooli kvartal, Raekoja plats ja Rüütli tänav, Plasku-Tasku-Tigutorn. Ja areneb – suur Lõunakeskus, uhked ümbersõidud ja sümboolne Eesti Rahva Muuseum. Hea, et selle muuseumiga lõpuks algust tehti.

Eelseisvad valimised annavad kindlasti arengule hoogu juurde – meie unistustes on tolmuvabad tänavad, 100 kilomeetrit rattateid, lasteaiakohad kõigile soovijatele, 50 eurot igale õpilasele, korda tehtud Peetri tänava tiik, kasvav hool eakate eest ja palju-palju muud. Soovitavalt tasuta. See on hea ja suurem osa sellest saab ka kord teoks. Heade mõtete linn.

Mind aga huvitab, mis Tartust saab. Tartu kohast ja tähendusest. Maailmas, mitte pelgalt Eestis.

Tartu sündis Emajõe ja Toomemäe ühendusest, koolmekohast ja seda valvavast linnusest. Jõukuse tõi hansa veetee ja tuntuse rahvusvaheline ülikool Emajõe ja Toomemäe vahel. Siitkaudu läks Vene keiser Saksa keisriga kohtuma ning tuli Pariisi kunstihingus Eestisse.

Tartu on elanud ja kasvanud inimeste ja mõtete liikumisest idast läände ja põhjast lõunasse kaugelt üle Eesti- ja Liivimaa piiride. Nädalapäevad tagasi lendas Obama Putini juurde aga kõrgelt üle meie peade. Mis oleks sundinud teda maanduma?

Tartu taandub ka Eestis: Postimees läks ammu ja viimases üleilmses ülikoolide pingereas edestab Tallinna tehnikaülikool Tartu ülikooli. Tartus väheneb erasektori töökohtade arv ja keskmine sissetulek jääb juba Eesti keskmisele alla. Tartusse tullakse ikka veel, aga peamiselt Lõuna-Eestist. Ülikoolgi korraldab oma rahvusvaheliste külalistega üritusi pigem Tallinnas.

Muidugi, ajad muutuvad ja Tartu geograafiline asukoht ei taga enam iseenesest eluga kaasaskäimist.

Seepärast peavad Tartu uueneva tähenduse eest hoolitsema inimesed – eelkõige tartlased ise, aga ka kõik nende sõbrad ja sõprade sõbrad kaugel Tartu piiride taga! Headest mõtetest on vähe kasu, kui nad ulatuvad vaid linnapiirini lendama – Tartu vajab kergliiklusteedest palju enam avatust ja visiooni oma kohast uuenevas maailmas.

Võib küsida, kas Tartu areng on üldse pööratav. Mina usun, et on.

Näen edu alusena kolme tegevussuunda. Esmalt eneseteadvuse kasvatamine, teiseks avatus üle piiride ning kolmandaks ettevõtlikkus.

Huvide aktiivne väljendus

Esimene. Tartul on iseseisev tähendus ja sellest lähtuvad huvid – ülikooli- ja maakonnalinnana, Lõuna-Eesti regionaalse keskusena ja Eesti ühendajana Venesse ja Lätti. Neid huvisid tuleb väljendada. Sõnas ja teos, linnapea ja rektori, ettevõtja ja kodaniku suu läbi.

Kus on Tartu ja tartlaste sõnavõtud Tartule ja Eestile tähtsates küsimustes? Peale suure sotsialismiunistaja ei meenugi õieti kedagi.

Toompeal otsustati Rail Baltic Tartust mööda juhtida – ja ei piiksugi. Ometi on see otsus aastakümnete perspektiivis Tartu jaoks suurema tähendusega kui ükski teine taasiseseisvumisest alates.

On üsna tõenäoline, et Pärnul on linnana tänu Rail Balticule suurem kasvupotentsiaal kui Tartul. Ülikoolgi on kord juba Pärnusse kolinud. Tänapäeval on rahvusvaheline lennujaam maailmakaardil oleku eelduseks ja me oleme selle eest seismisel seni äpardunud. Oma lennujaam või seda tunniaja kaugusele toovad kiirühendused on mitte ainult linna, vaid ka ülikooli elu ja surma küsimus.

Iseseisvus eeldab peale oma peaga mõtlemise ka oma rahakotti. Tartul tuleb põhimõttekindlalt seista (omavalitsuste) iseseisva tulubaasi loomise eest. Seni kuni linnakassa toitub keskvalitsuse toetusfondis väljenduvast armust ja euroraha väljarääkimise edust, puudub linnal tegelik iseseisvus ja arengubaas.

On kahetsusväärne, et Tartu viimased tähendust omavad enesekehtestamispüüdlused meenuvad aastate tagant, seoses Tartu vangla ja soojalaenuga.

Suutmatus tagada enda huvidega arvestamist on ka peamine takistus liitlaste leidmisel ja koostöö arendamisel – kes lööb kampa vennikesega, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Ma ei kutsu üles lahku lööma, aga niipalju hingejõudu võiks omaaegne Liivimaa pealinn ikka ajaloost ammutada, et asju mitte moonaka, vaid peremehe kombel ajada.

Potsentsiaal kaugemale

Teine. Tartu ei lõpe linna piiril, vaid algab sealt. Nii Tartusse tulles kui sealt minnes tuleb kanda endas mõtet, et meie tulevik sõltub enim ära neist, kes Tartusse tulevad. Nemad toovad rikkuse majja.

Kas me ootame tulijaid? Eestist võibolla jah, aga kaugemalt? Ülikooli õppima ja õpetama, linna tööle ja külla. Linna juhtima? Turistidega asi edeneb, üliõpilaste-õppejõududega tammume paigal (ja Tallinn läheb pikal sammul eest), töötajaid-juhte pigem tõrjume – endalgi kitsas.

Tartul on potentsiaali ulatuda Pihkva taha ja vähemasti Valmierani, aga selle nimel on vaja palju pingutada. Isegi külalislahkest ootamisest ei piisa, vaja on kutsuda, ja kui sellest ei piisa, siis tuua. Vaatame tulevikku ja näeme Tartu tänavail iga kolmandat autot välismaise numbrimärgiga. See on ju võimalik! Aga kas me tahame seda? Ja oleme valmis selle nimel oma praegusest heaolust ohverdama (loe: eelarvest raha eraldama).

Kolmas ja peamine. Tartut peab inimestele vaja olema. Omadele töö ja leiva lauale toojana, teistele kaupade ja teenustena, mida neile pakume. See tähendab ettevõtlikkust.

Tartu elab aga praegu valdavalt maksumaksjate armust – ülikool, kliinikum, linnavalitsus, teater ning haridus- ja teadusministeerium linna suurimate tööandjatena ei saa münchhausenliku pingutusega linna kõrgustesse tõsta. Erasektori töökohad aga kahanevad ning nende tootlikkus on tagasihoidlik. Enamik erasektori töökohtadest on loodud riigipalgalistele kaaslinlastele teenuste osutamiseks ja tudengite janu kustutamiseks.

Tõdegem – ülikoolidest lähtuva innovatiivse ettevõtluse kasvu godoolik ootus ja lootus selle imet tegevasse jõusse on seni luhtunud, ehkki vähema tähendusega häid näiteid on.

Ja ega muutus saagi tulla, kui probleem jätta peamiselt ülikooli ja teadlaste õlgadele. Linna aktiivsem roll ülikoolide ja ettevõtluse lähendamisel on võimalik ja vajalik, sellega peaks rohkem tegelema, ent isegi see pole ka parimal juhul strateegiline lahendus. Lühiajaliselt on palju tulemuslikum olemasolevate (Liivimaa) ettevõtete kasvuvõimaluste igakülgne toetamine ning võimalike investorite leidmine ja nende huvide arvestamine eelkõige planeeringute ja taristu arendamise kaudu. Palju rohkem ja jõulisemalt kui seni.

Võimaliku läbimurdena aga vääriks arutelu ja käsitlemist Tartu potentsiaal meditsiiniteenuste ekspordi vallas. Turu avanemine Euroopa Liidus võimaldab meil realiseerida oma hinnaeelise ühenduse sees, sellele lisandub kasvav nõudlus kvaliteetse arstiabi järele Venemaa lähioblastites.

Tartus pakutava meditsiiniteenuse mahtu on võimalik kahekordistada ja kui lisada siia kaasnevad majutus-, toitlustus- ja kaubandusteenused, võiks see olla strateegiliseks panuseks Tartu ja kogu regiooni arengusse. Kaks-kolm korda suurem käive kümne aasta perspektiivis on realistlik. Loomulikult eeldab see aga väga suuri muutusi nii meie hoiakutes kui käitumises.

Eelseisva Euroopa Liidu finantsperioodi (2014–2020) üks märksõnu on nutikas spetsialiseerumine – see on pühendumine oma tugevustele riigi ja regioonina. Sellele võiks kulutada nii kohalikke kui ka struktuurifondide raha.

Meditsiini arendamine

Oleme Eestis leidnud, et meie kasvupotentsiaal on arvestatav IT-valdkonnas, e-tervise ja e-meditsiini suunal ning kohalike ressurssidega seotud arengusuundades. Miks Tartu ei võiks võtta oma prioriteediks just meditsiiniteenuste (e-ga või ilma) arendamist. Tõsiselt, suunates kõiki võimalikke vabu ressursse selle valdkonna arengusse.

Tänapäevased terviseteenused on olemuselt horisontaalsed, ühendades erinevate erialade teadus- ja arendustööd ühe eesmärgi – tervena elatud aastad – teenistusse.

Piltlikult võiks kõigist Tartu ülikooli ja ka maaülikooli teadlastest iga kolmas anda oma panuse just selle valdkonna arengusse. Just füüsikud-lüürikud-majandusteadlased-semiootikud ning abiks jõelaevnikud ja õllemeistrid – kõik mõtleks, kuidas pakkuda Tartus parimaid meditsiiniteenuseid maailmas. Ja ülikooli kliinikum teeks selle koos linnaga teoks.

Muidugi ma tean, et see on peaaegu võimatu. Teadlasena, poliitikuna, isegi tartlasena. Aga ainult peaaegu. Meenutagem, kus me olime kolmesaja aasta eest, kui marssal Šere-metjev kandis oma vägitegudest Moskvasse ette. Sada viiskümmend aastat hiljem oli Tartus sama keisririigi parim ja üks Euroopa parimaid ülikoole.

Aga iseenesest ei tule midagi. Mõelge sellele, kui lähete valima. Ühel kaalukausil 50 eurot puhtalt kätte, teisel rattateed, kolmandal Tartu oma raha, neljandal ...  lubadused-lubadused. Otsige seni, kuni leiate selle, millel on Tartu tulevik. Siis tulevad ka teed ja rahad ja see Tartu, millest unistame.

    Tartus, 24.9.2013