Suvituslinnad igatsevad suvitajaid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Mineviku meenutused» (ülalt alla) lubab lugejatel kõrvutada fotode abil endist ja praegust Aedlinna. «Elva» on kujundanud Jaan Särg ja illustreerinud Liina Luure. Kõige rohkem fotosid on «Peedu» raamatus trükitud Harri Kurvitsa mälestuste lehekülgedel. Telliskivipaks «Suvituslinn Elva» hakkab silma muu hulgas sellega, et köite küljes on lausa kaks järjehoidjat.

FOTO: Kristjan Teedema

Enne kui sõidad Pariisi, käi ära Nuustakul! Uno Lahe sellise õpetuse järgi alustagem tänavusuvise suvituslinnade teemaliste raamatute külluse vaatlemist. Niisiis ei ole hakatuseks juttu Elvast, vaid ühest väiksemast suvituskohast.

Paar nädalat tagasi esitleti Pühajärve restoranis sama järve lähedase linnaosa elanike meenutusteraamatut.

See tuletas meelde, et suvel on ilmunud kaante vahel tekste ja pilte selliste kuulsate suvituskohtade nagu Elva ja Peedu kohta.

Aedlinn Aedlinn

Otepää seda linnaosa, mis jääb Pühajärve poole, nimetatakse Aedlinnaks. Aedlinn on ka sisuliselt aedlinn. On ju raamatus «Mineviku meenutused. Otepää Aedlinna alias Vaevaküla valud ja võlud» kirjutatud, et nii sealsete esimeste majade kui ka nüüdsel ajal kerkivate elamute elanikud on lugu pidanud aiandusest.

Otepää Aedlinna Seltsingut tuleb selle teose väljaandmise eest ainult kiita. Praeguste ja kindlasti ka aastatetaguste tulevaste lugejate ees on Aedlinna majade ehitamise lood ja nende elanike saatuse keerdkäigud.

«Mineviku meenutused» on üllitanud aedlinlane Ene Kelder koos oma naiskonnaga. Elva ja Peedu raamatud on välja andnud samuti sealsed inimesed ise, täpsemalt omakandimehed.

Peedu ja Elva

Nii nagu otepäälased, on oma raamatu heaks kirjatööd teinud ka peedulased. Nad on meie päevil ja juba varem kirja pannud mälestusi. Ja pee­dulased peavad Otepää aedlinlaste kombel samuti tähtsaks puhkajaid, eriti kuulsusi nende hulgas.

Üks naljakamaid kuulsuste kirjeldusi on Ain Särje kirjapanekus aastast 1988. «Peedul olen näinud ka Lydia Koidula tütart,» meenutab ta. «Oli kõhn mustas kleidis vanamutt. Inimesed Peedu jaamas vahtisid teda ja ütlesid üksteisele – see on Koidula tütar.»

Kunagine populaarne suvitusasula Peedu on loovutanud välismaised puhkajad suurema külgetõmbejõuga paikadele. «Praeguseks on Peedust saanud vaid magala,» nendib raamatu sissejuhatuses koostaja ja toimetaja Ilmar Särg.

Peedu elanikust kirjastaja Ilmar Särg on ühtaegu «Peeduga» välja andnud «Elva». Selle teksti autor on tundmatu. Kirjastaja on leidnud käsikirja ühe ärksa peedulase kuurist.

Sisust on aimata, et käsikiri on paberile saanud 75 aastat tagasi, põhjuseks Elva alevi kuulutamine linnaks. Käsikirja raamatuks saamise põhjustas Elva linna 75. aastapäev, nii nagu ka «Peedu» üllitamist innustas juubel – Peedu esmamainimise 375. aastapäev.

Nagu kirjastaja on tagakaanel mõista andnud, on «Elva» vesteliste tekstide autor Hugo Raudsepp. Ja tõesti, elvalasest komöödiameister oli enne teatritekstide kirjutamist aastaid iroonitsenud Milli Mallika nime all ajalehtedes.

Lugemisel tundub üsna tihti, et raamatu toimetaja pidanuks kommenteerima praegusele lugejale asju, mis 1930. aastatel olid kõikidele iseenesestmõistetavad. Seda enam, et teksti autor on mõndagi kirja pannud vihjeliselt.

Lausa toimetamatus

Tellise mõõtmetes ja rekordiliselt pika pealkirjaga raamatust «Baltimaade tuntumad suvituslinnad. Suvituslinn Elva. Kuulsate vene professorite suvituskohast tunnustatud kuurordini. Ajalugu – areng – tulevikuvisioonid» hakkab kohati silma lausa toimetamatus.

Selle autorid Ville Oengo (tuntud ka kui Ville Sonn) ja Are Altraja on kuhjanud hunniku materjali arhiividest, ajalehtedest ja mujaltki ning salvestanud tundide ja lehekülgede viisi juttu rohkem ja vähem tuntud elvalastelt.

Raamatu lõpus vaatab Altraja uljalt tulevikku, esitades Elva visiooni aastani 2028. Eesmärgiks on kujundada männilinnast «moodne ja armastatud puhkekuurort».

Oengo ja Altraja lubavad, et nende paks raamat ei jää viimaseks. Tulemas on samalaadsed Eesti teiste ning ka Läti ja Leedu suvituslinnade kohta. Äsja ilmunud teos oleks väga palju võitnud, kui tekstikuhja oleks üle käinud korralik toimetusreha. Sedasama võib arvata järgnevate kohta.

Raamatud

«Mineviku meenutused», Otepää Aedlinna Seltsing, 2013, 80 lk.

«Elva», tundmatu autor, toimetanud Ilmar Särg, Lambri Raamat, 2013, 134 lk.

«Peedu», kirjutanud peedula­sed, koostanud ja toimetanud Ilmar Särg, Lambri Raamat, 2013, 160 lk.

Ville Oengo, Are Altraja, «Suvituslinn Elva», toimetanud Sven Saun, kirjastanud Werrew, 2013, 608 lk.

Tagasi üles