Kaasaegne kunst aimab ette sõda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Nooruse galerii põrandal on Laura Kuuse installatsioon «Võimaluste väli», kus ventilaatorituules lusikad kõlisevad vaikselt pudelites. Seinal on Dmitri Gerasimovi fotoseeria «De mortuis nil nisi bonum».

FOTO: Margus Ansu

Festival Art Ist Kuku Nu Ut tegeleb kaasaegse kunsti põhiprobleemiga – iseenese määratlemisega. Festivali selleaastane väljapanek «Prada Pravda» on Tartu kolmes näitusekohas.

Y-galeriis on näituse «Prada Pravda» kuraatorid Marie Vellevoog (vasakult), Triin Tulgiste ja Marika Agu butiigilikku vitriini välja pannud Pravda sügistalvise kollektsiooni made in Tartu.

FOTO: Margus Ansu

Kunstimuuseumi ühel seinal on Sanja Ivekovii plakatiseeria «Gen XX» (pildil vasakul). Sealsamas nurga taga on seinad täis joonistanud Dan Perjovschi.

FOTO: Margus Ansu

«Prada Pravda» juurde käiv trükis sisaldab lisa «Kaasaegse kunsti eri». Kunstivälja esindajad püüavad ühises vestlusringis keeletoimetaja kõne all olevat mõistet määratleda.

Kuraatorid ja kriitikud soovivad keeleinimeste protestist hoolimata kasutada kaasaegse kunsti mõistet kunsti kohta, mis tegeleb sisuliselt oma kaasajaga. Keeleliselt korrektne termin nüüdiskunst on laiem mõiste, tähistades kogu meie kaasajal tehtud kunsti.

Samas lisas avaldatud Gior­gio Agambeni essee «Mis on kaasaegne?» nõuab kaasaegsuselt rohkem kui dialoogi päevakajalisega. Agambeni väidab, et tõeliselt kaasaegne kunst peab olema oma ajast ees. Kunst, mis ennetab iseennast, mille üldistusjõud tuleneb distantsilt, mitte püüdes meeleheitlikult hommikuste uudistega kursis olla.

Sõda, mis juba käib

Sattusin Y-galeriisse, ühte kolmest festivali näitusepaigast, pärast hommikust Süüria-uudiste lugemist parajas sõjaaimuse meeleolus.

Galerii võlvide all Kris Lemsalu «Fantoomasjade laagri» keskel seistes, ümberringi magamiskottides, kätega nägu peitvad koonuga kujud, tundus, et see olukord on reaalsuseks saamas, kunstinäituselt välja tungimas. Maailm on täis põgenikelaagreid.

Selline sõjaaim tundub valitsevat kogu «Prada Pravda» üle. Fantoomasjade laagri vahetus läheduses seinal on Erkki Luugi kokkuvolditud rohekaspruun triiksärk («Perekond kammib konna») kui konservikarp varjendis.

Nooruse galeriis on kahel videol otseselt kujutatud sõdureid (Chelsea Knighti ja Mark Tribe’i «Posse Comitatus» ning Dominik Ritszeli «Matkajad»). Laura Kuuse installatsioon «Võimaluste väli», kus lusikad kõlisevad vaikselt põrandal pudelites, tekitab kõleda mahajäetuse tunde.

Kunstimuuseumi saaliseinal on Sanja Ivekovii «Gen XX», rida supermodellide fotosid märtrikirjadega Teise maailmasõja ajal hukatud või hukkunud naispartisanidest.

Sealsamas nurga taga jätab Dmitri Gutov ja Radek Grupp videos «Demonstratsioon» mulje mässuliikumisest. Filmitud on valgusfoori taha kogunenud rahvahulga ees kõndijaid, kellel on käes absurdsed loosungid, nagu «Sex Marx Karl Pistols».

Näitusel tekib tunne, et sõda on tulemas, kuigi enamik sõjateemalisi teoseid kujutavad juba ära olnud sõdu. Teostes kajastatud vahendid sõjapidamiseks, kus sõdurid luuravad ja lasevad nagu hoovi peal kaklema läinud poisikesed, ei ole kaugeltki kaasaegsed.

Selline tagurlik sõjapidamise formaat on so 20th century. Praeguse tehnoloogiaga on võimalik ideoloogilisi võimukonflikte lahendada hoopis uuel viisil.

Auto Italia South Easti videos «Mu nahk sõdib andmemaailmaga» kirjeldatakse uut sõda: subtiilset nahaalust repressiooni.

Dan Perjovschi joonistuste seas on kõhe viide sõjale, mis juba käib: «WWI WWII WWW». Need kaks tööd on oma sõnumi selguses kontseptuaalselt ühed näituse kõige tugevamad teosed.

Asjaolu, et näitusel, mille on kokku pannud viis kuraatorit, domineerib sõjatunne, kõneleb üldisemast tunnetusest.

Kaasaegne või moest läinu?

«Prada Pravda» vaatab iseendale ajas otsa, ennetab tulevast. Sõda etteaimav kuklatunne, mis näituselt saatma jääb, kõnetab oma aega tulevikku arvesse võttes.

Sellise tõlgenduse puhul võib nõustuda, et tegemist on kaasaegse kunstiga Agambeni essee nõuete järgi.

Ent see kaasaegsus ilmneb vaid kogu kolmiknäitust tervikuna vaadeldes. Üksikuid teoseid analüüsides kaotab mõni neist sidusust ja kõnetamisvõimet, tundub olevat moest läinud.

Näitusesaalides tekkis mul kohati tunne informatsiooni (või tarbeesemete) üleküllusest, nagu küllap tekiks ka siis, kui jalutaksin ringi Prada butiigis. Näiteks Kuuse «Võimaluste välja» seisund pääseks paremini mõjule, kui installatsioon oleks olnud üksi eraldi ruumis.

Kunstimuuseumis olevatest teostest moodustub kõige tugevam ansambel. Ivekovii märtriportreedelt toimub julge feministlik üleminek Anna-Stina Treumundi videotele «Printsessi päevikud», kus autor kujutab iseennast, kes püüab suhestuda ühiskonna ootustega temale kui naiskunstnikule.

Kahe revolutsioonivideo («Demonstratsioon» ja Dei­mantas Narkeviiuse «Ükskord XX sajandil») vahel valitseb sõnatu rahu valgeid orhideesid täis toas (Oliver Laric, «Doritae­nopsis Aung San Suu Kyi»).

Rohkem otsekohesust!

Ülekülluse tunne tekkis liigse kujundlikkuse tõttu, mis mind mitme teose puhul segas. Kujundlik teemakäsitlus jätab kunstis tihti teose sisulise seisukoha segaseks.

Kuigi Ulrich Vogli «Fenster Tartu» ja Laura Kuuse «Võimaluste väli» on ilusad ruumiinstallatsioonid, mis kõnetavad oma kandva seisundiga, ei ole nende sõnum üheselt väljasõnastatud. Need teosed ei kõneta nii teravalt nagu Dan Per­jovschi märkused seinal kultuuri ja ühiskonna kohta.

Muidugi on sõnadega seinal lihtsam oma sõnumit edasi anda kui pudelitega põrandal, ent Perjovschi on silmapaistvalt ära tajunud midagi meie ajastus, ruumis, olukorras, mida ta krehvtiselt kommenteerib, mille kõrval jääb Kuuse installatsioon tummaks. Kaasaegsele kunstile tuleks kasuks vähem kujundlikkust ja rohkem otsekohesust.

Piret Karro õpib Tartu Ülikoolis semiootikat, korraldab seminarisarja «Semiosalong» ning on avaldanud artikleid Müürilehes ja Sirbis.

Oktoobri lõpuni

• Festivali Art Ist Kuku Nu Ut näitused on tänavu nime all «Prada Pravda» avatud 27. oktoobrini.

• Väljapanekud on kolmes kohas: Tartu kunstimuuseumis (Raekoja plats 18), galeriis Noorus (Riia 11) ja Y-galeriis (Küütri 2).

• Kuraatorid on Rael Artel, Kaisa Eiche, Marika Agu, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog.

Tagasi üles