/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2013/09/23/2400018t1hb95c.jpg)
Reede pärastlõunal käib Tartu Puiestee tänava poes Exclusive Second Hand vilgas elu. Pea iga rõivapuu juures, millest paljudel kiri «siin kõik kaup 1,00 euro», on keegi – ühtekokku mõniteist naist ja paar meest.
Teise ringi poed hoiavad nina üsna edukalt vee peal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nelja lapse ema Astrid Jaska on järjekordsel pruugitud rõivaste ja jalatsite ostu ringil. «Kui sul on neli last, on mõistlik raha säästa,» nimetab ta peamise, mis teda taaskasutuskauplusse toob. Päris sageli ja juba kümmekond aastat.
«Kui Vahi tänavasse tehti esimene selle firma pood, oli seal mõni asi isegi kallim kui uus asi teises poes,» meenutab Jaska. «Aga mulle meeldis, et ma ei pea mingites kastides sorima, vaid kõik asjad on puhtad ja ilusti välja pandud.»
Exclusive Second Handi Puiestee tänava poes on rohkelt kaupa hinnavahemikus 1,5–2,5 eurot. Suur erand on 170-eurone naaritsanahkne naistekasukas. Valdab aga üheeurone kaup.
«Võrreldes masueelse ajaga on hinnad küll paar korda soodsamaks läinud,» hindab Astrid Jaska. «Et kaup oleks ka kehvemaks läinud – seda ei saa küll öelda. Ma arvan, et firma on aru saanud, et kui hind on madalam, ostetakse palju-palju enam.»
Väikses kasumis
Exclusive Second Handi kaubamärk kuulub 2001. aastal asutatud osaühingule Millum, mille omaniku Eve Aria sõnul on kasutatud riiete äri stabiilselt äratasuv neile, kes on töökad ega ihka saada ratsa rikkaks.
«Kõige halvemad ajad langesid masuga kokku. Praegu on täiesti keskmine aeg,» iseloomustab Aria teise ringi riiete turgu.
Millumi käive on küll paari viimase aastaga kahanenud umbes kuuendiku võrra, jõudes 2012. aastal 485 000 euroni, kuid Eve Aria suudab hoida firma stabiilselt väikeses, tuhande või paari tuhande euro suuruses kasumis.
Lisaks neljale Tartu poele oli Millumil aastail 2007–2010 kauplus ka Tallinnas, kuid selle kaugjuhtimine osutus Ariale üle jõu käivaks. Kui suurt palka on võimalik maksta ligi 30 inimesele – müüjatele ja õmblejatele –, lastes iga kuu nende sõrmede vahelt läbi 60–70 tonni kasutatud riideid, Eve Aria ei avalda.
«Minu töötajad püsivad enamasti sellel tööl väga kaua. Ju nad on siis palgaga rahul ja ju ma siis maksan piisavalt hästi,» arutleb Aria.
Tartu linnavalitsuse ettevõtlusosakonna andmeil tegutseb Tartus 81 ettevõtet, kes kauplevad kasutatud asjadega. Selles nimistus on nii Stalini-aegse kapiga äritseja kui ka britist härrasmehe viigipükste müüja.
Eve Ariaga peaaegu sama pikk äristaaž rõivaste vallas on Võru tänava alguses kümme aastat poekest pidanud füüsilisest isikust ettevõtjal Aime Mehisel. Lisaks iseenda äraelamise kindlustamisele maksab Mehine poolt palka ühele abilisele.
«Rikkaks küll ei saa, aga elan paremini kui miinimumpalga saajad,» vihjab Mehine.
Aime Mehise väike, kaubast tuubil Amme pood asub rendipinnal, kus igakuisele üürile lisanduvad elektri- ja veearved. Lihtsamad rõivatükid ses poes maksavad enamasti 50–60 senti. Korraliku ülikonna võib saada kolme ja poole euroga.
Mehine ei näe küll põhjust kaaluda kasutatud riiete äri lõpetamist, kuid tunnistab, et ots otsaga äramajandamine muutub järjest keerukamaks. Rootsist, Taanist ja Norrast hulgi ostetav rõivakraam on üha viledam.
«Kui palju on see seotud inimeste elujärje muutumisega, ei tea. Ju see näitab rohelise mõtteviisi edenemist,» mõtiskleb Mehine. «Seal ei visata enam nii kergekäeliselt peaaegu uusi, väga vähe kantud asju ära.»
Krediidiinfost Mehise kohta majandustulemuste andmeid ei leia, sest ta pole esitanud kohustuslikku aastaaruannet äriregistrile ei 2012. ega ka kahe varasema aasta kohta.
Märge, et ettevõtja pole käibemaksukohuslane, viitab vähem kui 16 000-eurosele aastakäibele.
Kasutatud riided jõuavad Eestisse enamasti suurtes prügikottides, millest igaühes võib olla Aime Mehise hinnangul keskmiselt kümme kilo pükse-särke-seelikuid. Üha sagedamini kipub olema nii, et müügikõlblike riietega teenib vähem, kui kulub kotitäie riiete ostmiseks.
Just sel põhjusel tegi selle aasta kevadel second-hand-äriga lõpu Amme poe naaber, osaühingule Rumpel kuuluv Anne pood. Rumpel ostis oma riidekraami Inglismaalt ning Anne poe müüja Aili Kure kinnitusel ei läinud riided üksnes auklikumaks ja väljaveninumaks, vaid ka räpasemaks. Vahendajad küsisid nende eest aga järjest kõrgemat hinda.
«Ju on läinud ka seal elu kehvemaks,» järeldab Kurg.
Aili Kurg on müünud kasutatud riideid mitmes Tartu paigas ligi kümme aastat ja söandab öelda, et kvaliteetse kauba osa Eestisse jõudvais riidelaadungeis on kahanenud järk-järgult kogu kümnendi.
«Meil oli viimases otsas nii, et ühest suurest kümnekilosest kotist võisid leida ainult kolm-neli asja, mida kõlbas müügiks pakkuda. Ülejäänu oli puhas prügi,» räägib Kurg. «Tasuvusest ei saanud enam rääkida.»
Rumpel läks üle odavale, kuid uuele riidekaubale, milles domineerivad naisterõivad. Osaliselt tuleb seegi kraam Inglismaalt, suur osa aga Poolast.
Aili Kure kinnitusel on paarikümne ruutmeetri suurusel poel praegu käivet parajasti nii palju, et maksta rent ja muud kommunaalkulud, kindlustada palk kahele inimesele ning väike tulu ka Islandil elavale omanikule.
Krediidiinfo andmeil lõpetas Rumpel 2011. aasta 16 000-eurose käibe ja 8600-eurose kasumiga. 2012. aasta aruannet pole äriregistrile esitatud.
Illikuku aeg sai ümber
Selle aasta alguses pani Võru tänavas Sõbra keskuses uksed kinni üheksa aastat tegutsenud Illikuku pood, mis võttis komisjonimüüki kasutatud lasteasju: rõivaid, jalanõusid, mänguasju, turvaistmeid ja lapsevankreid.
Ülejäävat kaupa, mida müüa ei õnnestunud ja omanik tagasi ei tahtnud, kinkis poodi pidanud OÜ Kaks Kalja laste- ja turvakodudele.
Kahe Kalja omaniku Kaupo Torimi sõnul ei võtnud kunded miskipärast Sõbra keskuse väikepoode kunagi päris omaks. Täielik allakäik järgnes keskuse remondile, mis sundis otsima Illikukule ajutisi rendipindu. Sõbra keskusse naastes olid Illikuku ostjad kadunud.
Torimi sõnul ei leidnud ta Illikukule enam mujaltki Tartus head kauplemiskohta: kas soovis rendileandja talumatult kõrget üüri või välistas kauplemispinna omanik koostöö kaltsu-katega.
«Poepidaja usk rauges ja ühel hetkel tuli otsustada,» resümeerib Torim. Tema sõnul kindlustas Illikuku enamiku tegutsemisajast sissetuleku kolmele palgalisele, kuid äritulust ei piisanud Torimite pere ülalpidamiseks. Poe parimad aastad olid 2004 ja 2005.
Aastail 2009–2011 teenis Kaks Kalja kokku 16 000 eurot kahjumit ning lõpuks oli miinus käibega peaaegu võrdne. Siiski õnnestus vältida võlgade tekkimist riigi ja teiste ettevõtjate ees.
«Komisjonikaubandus on mõistlik kaubandus ja taaskasutus mõistlik mõtteviis,» on Kaupo Torim oma äri nukrast lõpust hoolimata optimistlik.
Juurde suur tegija
Oktoobri alguses lubab MTÜ Uuskasutus avada Riia mäel endises Tartu poes kasutatud riiete, mööbli, kodutehnika ja kõiksugu muu taaskasutatava majapidamiskraami kaupluse. Seni on Uuskasutusel kolm poodi Tallinnas ning üks Pärnus, kuhu võetakse annetusena vastu kodudes ja kontorites ülearuseks muutunud kasutuskõlblikke, see tähendab puhtaid ja terveid asju.
Ehkki mittetulundusühingud omanike vahel kasumit jaotada ei tohi ning Uuskasutuse tegevjuht Katriin Jüriska rõhutab, et nemad edendavad sotsiaalset ettevõtlust, võiks Uuskasutuse efektiivsus teha kadedusest roheliseks nii mõnegi puhtalt kasumi maksimeerimisele orienteeritud firma.
Eelmisel aastal oli Uuskasutuse käive 300 000 eurot ja kasum ligi 90 000 eurot. Tänavune prognoos räägib 500 000-eurosest käibest ja 100 000-eurosest kasumist. Tartu linnale tuleb neil maksta Riia 11 pinna eest 3800-eurost kuurenti, 5.20 eurot ruutmeetrilt.
2004. aastal asutatud Uuskasutus läks 2009. aastal pankrotti. «Ebaõnnestunud juhtimisotsused,» kõlab Jüriska napp kommentaar. Alates 2010. aastast on tervendatud ühing taas maksejõuline ning oma võlgu jõudsalt kustutanud.
Aastail 2011–2014 on Uuskasutus kohtumääruse järgi kohustatud maksma võlausaldajaile välja 30 protsenti puhaskasumist, lisaks püsimaksed igas kvartalis.
Ülejäänud kasumist umbes pool on läinud uute kaupluste rajamiseks ja kaubiku ostuks, teine pool jäetud reservi, räägib Katriin Jüriska. Tema kinnitusel saab enamik töötajaid 500-600- eurost brutopalka.
«Meie edu võti on meeskonnas, kes hoolib tõesti sellest, et uute asjade tootmiseks kuluks vähem loodusressursse ja vanadest asjadest tekiks vähem prügi,» arvab Jüriska.
Tartu vanim taaskasutuskeskus, mis vormilt on Uuskasutuse kauplustega äravahetamiseni sarnane, on 2005. aastast Jaamamõisas Maarja kooli naabruses tegutsev Tartu Majaomanike Ühingu taaskasutuskeskus. Arvud, mis iseloomustavad majandustegevust, on pehmelt öeldes teistsugused.
Tartu linnale kuuluvas Jaamamõisa 30 laohoones maksab majaomanike ühing 29-sendist ruutmeetrirenti: 317 eurot ligi 1100 ruutmeetri eest kuus. Majaomanike ühingu käive oli mullu 22 000 eurot ja kasum 221 eurot. Peale selle maksab linnavalitsus majaomanike ühingu keskusele tänavu 7465 eurot toetust.
I
«Tegutseme ainult tänu linna toele,» tõdeb majaomanike ühingu juhatuse liige Veera Sirg. «Aga eks linn ole ju huvitatud. Muidu läheks suur osa sellest kraamist keskkonnajaama, aga meie nii-öelda elustame ja müüme seda.»
Jaamamõisas tegutseb aga linna toetusel ja linna pinnal veel teinegi taaskasutuskeskus, MTÜ Eko-Tarest oma, mille lõi endine majaomanike ühingu aktivist Riina Kallas 2007. aastal pärast tülliminekut teiste ühingu juhtidega. 32-sendise ruutmeetritaksi eest kuus on Eko-Tarestil kasutada 800 ruutmeetrit.
Kallase keskust Puiestee 114 endises Nõukogude armee remondibaasis toetab Tartu linn tänavu 4465 euroga. Keskuste üks suuremaid erinevusi on, et Eko-Tarest pole kunagi võtnud vastu kasutatud riideid ja jalanõusid, sest vaid talvel ja siiski säästurežiimil köetavais ruumides läheksid need kiiresti kopitama.
Tartu linnavarade osakonna majandamisteenistuse juhataja Eva Lääne rõhutas, et Riia 11 Uuskasutuse rendihinda pole mõtet Jaamamõisa keskuste rendihindadega võrrelda. Puiestee 114 ja Jaamamõisa 30 on kütte ja veeta laoruumid, märkis Lääne.
Suurema toe ootus
Eko-Tarest tegi mullu 9200 eurot käivet ja sai 228 eurot kasumit. Tänavune aasta peaks kujunema parem, sest Riina Kallas loodab 30 000 kuni 35 000 euro suurust käivet.
Ametlikult kedagi keskuse palgal pole, kuid elatise teenivad välja nii Riina Kallas kui tema abikaasa Üllar Kallas, kes haldab Eko-Taresti mööbliosa. Kahe peale ei vea Kallased Riina Kallase kinnitusel välja üht Eesti keskmist palkagi.
«Elame peost suhu, aga tööpäev ei piirdu kunagi kaheksa tunniga,» ütleb Kallas ja toob võrdluseks Soome Turu-lähe-dase Kaarina taaskasutuskeskuse. Seal on õmblustsehh ja puutöökoda ning omavalitsuse 180 000-eurone aastatoetus.
«Soomes elavadki sellised keskused puhtalt toetuste peal ja meilgi võiks linna toetus olla suurem,» leiab Kallas. «Ma tunnen, et teen väga õiget asja ja mul on veel hulk ideid, mis seisavad kahjuks ruumi- ja rahapuuduse taga.»
Tartu linna keskkonnateenistuse juhataja Ülle Mauer ütleb, et taaskasutust toetades arvestab linn eelkõige seda, et linlastelt veetakse soodushinnaga ära suuri mööbliesemeid, mida enne mahamüümist ka parandatakse. Nii Eko-Tarest kui majaomanike ühing on kasutanud seejuures kohtu korras karistatuid, kes lunastavad remonditööga oma süüd.
«Majaomanike ühing sai lisategevustoetust, sest nemad ei tegele ainult korduskasutusega, vaid nad korraldavad talvel ka liivavedu majaomanikele ja teevad neile teabepäevi,» selgitas Mauer seda, miks sai majaomanike ühing tänavu linnalt 3000 eurot rohkem kui Eko-Tarest.