Ragbihuvi toob kokku kirju seltskonna

Ragbimängijad naudivad head seltskonda ja võimalust end välja elada. Foto: Margus Ansu

«Üks, kaks, kolm ja löö.» hüüdis kasahhi verd Dimitri Jessimbekov ja andis melonikujulisele pallile jalaga hoogu.

Nahkkera lendas silma järgi mõõtes 30–40 meetri kõrgusele ja kukkus siis paarikümne meetri kaugusel seisva Indiast pärit meditsiinitudengi Ash-wath Venkatasubramaniani kätte. «Mark!» hüüdis ta, märkimaks, et püüdis palli kinni.

Kolmapäevane hall sügisõhtu ja lõunasse lendu sättivad linnud ei muutnud olukorda kuidagi helgeks, aga Anne kanali, vene lütseumi ja paneelmajade vahel asuval muruplatsil käis ümbritsevast hoolimata vilgas tegevus. Mõttelise staadioni ääres seisis grusiinist treener Zaza Dzidzadze ja igast ilmakaarest lähenesid spordikottidega noormehed.

Ragbitrenni sümboolseks osaks näib olevat kättpidi tervitamine ja hüvastijätmine, sest ilma selleta ei saabu ega lahku ükski trenniline. Dzidzadze ütles, et ragbimängijad on üks suur pere.

Ka ragbimängijad David-Sandro Dzidzadze ja Matis Sangla kinnitasid, et isegi kui mängus üksteist pikali joostakse, on pärast matši kõik sõbrad edasi, sest vastastest lugupidamine käib mängu juurde.

Kevadine turniir

Rahvusvaheline seltskond käib kolmel korral nädalas mängu harjutamas, et panna tuleva aasta mais SELLi üliõpilasmängudel peetavale seitsmeragbiturniirile välja Tartust kaks tudengimeeskonda, üks Tartu Ülikoolist, teine Eesti Maaülikoolist.

Kevadel Riias peetud mängudel sai Tartu meeskond viienda koha, kusjuures lõviosa meeskonnast oli mängu harjutanud vaid ühe kuu.

Võistlustele plaanitakse kutsuda veel üliõpilasmeeskondi Prantsusmaalt, Ukrainast, Moldovast, Venemaalt, Gruusiast, Soomest, Inglismaalt ja Aserbaidžaanist.

Praegu treenitakse koos, sest huvilisi on kogunenud alles kümne ringis, kuid huvi on tuntud mõlemast ülikoolist ja kui rahvast tuleb rohkem, lüüakse treeningud eraldi. «Eks ikka selleks, et pärast võistlustel ei teaks, mis vastane teeb,» muigas treener.

Ta märkis, et ragbitrenni ei pea üldse kartma, sest esmalt pannakse rõhku just õigesti kontakti minemisele ning koos sellega õpitakse visketehnikat ja reegleid. Ta lisas, et iga aastaga teeb rahvusvaheline ragbiliit reegleid pisut ümber, et mäng oleks leebem.

Reeglitega väljaelamine

Ka Eesti koondist esindanud Matis Sangla ja David-Sandro Dzidzadze hakkavad mängima maaülikooli meeskonnas. Sangla on alaga tegelnud neli aastat, seejuures mängis ta ühe hooaja Inglismaal amatööriliigas. Ta ütles, et ragbi tähendab talle head seltskonda ja võimalust end kontrollitud keskkonnas välja elada. «Paar söötu, jooksen ja rabelen, pärast kohe rahulikum olla,» selgitas ta.

David-Sandro Dzidzadze on praegu küll pisut kimpus põlvesideme vigastusega, kuid septembri lõpus kavatseb ta Turus peetaval Eesti ja Soome koondiste maavõistlusel platsile joosta. Klubiragbit mängib ta Lätis, kuuludes Valmiera Fēnikssi koosseisu.

«Seitse aastat tegin judot, aga see ei meeldinud nii väga, ja tavaline jalgpall ei tule mul hästi välja,» rääkis ta ja lisas, et kuna tema isa oli ise mängija ja nüüd treener, on ala tal veres.

Tartu Ülikooli meeskonda plaanib esindada Venkata­­sub­­ramanian, kes tuli Tartusse küll sel sügisel, aga tegeles alaga varemgi. Sakslasest inglise keele tudeng Marco Wilmanns veedab Tartus Erasmuse-semestri, aga läheb siis tagasi, et võimaluse korral tulla koduse Paderborni ülikooli meeskonnaga samuti turniirile. Varem judot harrastanud Wilmanns ütles, et tavaline jalgpall tundub talle lihtsalt igav, sest talle sobivad kontaktsed alad.

Seitsmeragbi

• Mänguaeg: 2 x 7 minutit

• Mängijaid: 7 platsil + kuni 5 vahetust

• Platsi suurus: 100 meetrit pikk, 70 meetrit lai

• Olümpiadebüüt: 2016. aastal Rio de Janeiros